Aasta tagasi lootsin, et 2017 aasta saab elu parim... Täna tõden, et aasta 8760 tunnis oli palju rõõmu ja ka palju pisaraid.
Tulid uued kogemused ja väljakutsed. Olen tõesti aru saanud, mis on tõeline sõprus ja armastus.
Muhu Põhikoolist näitust koju tuues, sain vahepeal lõõgastuda Rüütli spaas Kuressaares. Ausõna, kohe ööga ja puha - selliselt puhkasin elus esimest korda. Mulle hakkas meeldima!!!
Üldse olen ujunud vist oma elu rekordi sel aastal.
Sel aastal tegin üldse päris tihti ja palju miskit sellist, mida polnud varem teinud. Pisiasjadeni.
Olid näitused
Luunjas vallamajas,
Võru Raamatukogus
Pärnu Haiglas.
Veel olid näitused oma sünnipäevapeol Waide motellis ja Laagna Lasteaed - Põhikoolis.
Maalisin 7 ja pool maali. Selle tulemusega ei ole ma väga rahul. Kuid liiga palju mõttetuid muresid röövisid loomistuju...
Mitu psühhodraama töötuba, Ka Olustveres. Konverentsil.
Sai kahesajaga ringi rallitud Eestimaal 
Maraton. Esimene elus.
Oli elu kõige ägedam sünna. Siiani tunnen end puberkana. Nooremana. Usun, et mina ei hakka ealeski oma vanusele mõtlema. Tean hästi, et keha vananeb, kuid see pole minu jaoks mure... Mu hing on noor - ka selle ma ei mõtle.
Olen selline nagu olen 😉😊
Tunnen sellisena nagu olen iseend väga hästi.
Sel aastal sain kogunisti kahel korral löökriistu/trumme mängida!!! Mida ma polnud ennem kunagi mänginud. Võib - olla ehk kunagi lapsena, kuid ma ei mäleta...
Mul on julgus alles - laulda. See hetk jääb ka meelde kauaks, kui üle aastate laulsin Eikoga.
"Punast seelikut".
Laulsin veel mammale.
Elus peab tegema ikka seda, mis meeldib ja mida armastad. Olgugi, et vahel ei saa olla tegemine ideaalne. Kuid kui teed südame ja säraga - on kõik ju OK.
Hinges siiski äratundmisrõõm sel aastal, et kõigele vaatamata ma ei ole üksildane. Ja usutavasti ei jää ka.
See on see tunne, mille võtan sellest aastast kaasa.
Mu perre tuli kaks uut sõpra - Jänes Jäkns ja Kass Bongo nr 2
Uue akna, teleri ja video unistamised said otsa. On hea ja kerge olla. Kuigi mul juba uued soovid ja plaanid.
Esikki sai uue ilme.
Isiklikud abistajad - Kristi, Hanna-Liis, Kristel, Pille, Piret ja Liina, SUUR AITÄH, et sain te super hea olemasoluga selle aasta teha täpselt selliseks nagu tegin.
See aasta jääb meelde ka sellega, et Kristel oli mu tubli praktikant isikliku abistajana. Ja tegelikult otsisin päris uut inimest isiklikuks abistajaks vaid ükskord. Kohtusin siis Liinaga.
IAT tunde oli 1810,5. Seegi on rekord. Näitab, et olen mõndagi rohkem saanud teha.
Ja kindlasti suur aitäh Mäksa vallavalitsusele, kes rahastas IAT tublilt 2500 euroga.
Järgmisest aastast on see rahastust Kastre valla poolt. On lubatud, et see saab olema kindlasti.
Ise olen IAT-le panustanud mitmeid tuhandeid. Ma ei ole veel senti pealt kokku löönud. Kuid kindlasti 2,5 x rohkem kui vald... Ma ei maini seda mitte halvas toonis. Olen õnnelik ja tänulik, et mul on võimalus oma elu korraldada. 😊💗
Sellel aastal on olnud tuhandeid meeldejäävaid hetki.
Tõi palju uusi sõpru. Ja kohtusin sõpradega, kellega ei olnud aastaid kohtunud.
Oli ootamatuid kurbi hetki, kui kallid lahkusid pilvedesse... Nüüd vaatan pilvi teistmoodi jälle. Vaatan ja mõtlen tänuga, et võisin neid tunda...
Sain omanimelise blogi aadressi.
Mõnes asjast loobusin.
Palju alustasin. Jätkasin.
Vahel olin lootusrikas.
Vahel olin lootusetu.
Nagu ikka.
Tasakaal oli hea.
Ma loodan ja usun, et 2018 aasta 8760 tundi jääb tasakaal rõõmu ja mure vahel alles.
Järgmise aasta tuleb loodetavasti selline nagu ise suudan ja soovin aastat teha. Mul nagu tühi lõuend ees, milline kirju tuleb see, saan teada aasta pärast.
Jätkugu jaksu mul 2018, kui Eesti saab 100, jääda iseendaks ja armastada ausalt ja siiralt.
Siis tuleb hea ringiga tagasi, usun.
Uskuge seda teiegi, et kõik hea tuleb iseenda kaudu.
Head on alati hea jagada üksteisega 😉 Nii saabki olema meil kõikidel hea 2018 !!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar