Homme olen tõenäoliselt Pärnus. Näituse järel. Hannaga.
Täna juhtus mul midagi, mida ma ei ole veel suutnud teha... Ega ma nüüdki aru ei saa, kuidas see võimalik oli, kui oli... Nimelt noa plastmassist saba lagunes mu varvaste vahel lihtsalt mitmeks tükiks. See, et lõhun taldrekuid, ei üllata enam kedagi. Killud toovad õnne ja kilde saan kasutada maalimise juures, nad on kogunisti vajalikud mulle. Aga see, et suudan noa lõhkuda - see on juba klass omaette 😁
Mõtlen uue aasta IAT -le - isikliku abistaja teenusele. Arvatavasti kõik - minust Mäksa valla ametnikeni loodame, et elu - olu läheb Kastre vallas läheb paremaks sh IAT kättesaadavuski, kuid tegelikult keegi meist ei tea, mis juhtub 2018. Mul on tunne nagu elaksin maa ja taeva vahel. Ei üht ega teist. Muidugi endise Mäksa valla ametnikud on nagu ühest suust, et nad on teinud ja teevad maksimaalse, et IAT jätkub. On jätkusuutlik. Eks mina isegi hakkan suht kohe Kastre Vallavalitsust "häirima" - kes ikka minu eest võitleb, kui mitte mina ise. Eile õhtul tegin jälle aastaks - 2018 - IAT pisi - suurt - projekti. Ega sellest aastast suuri erinevusi ei saanudki sisse. Tegemisi on lihtsalt mul rohkem... Ma loodan ise südamest, et 2018 aastalgi olen jätkusuutlik. Saan lihtsalt olla olemas. Ja mul tagataskus IAT kuldvõtmekene.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar