Neljapäev, detsember 21, 2017

Ikka ja jälle...

Ikka ja jälle on vahel küsimus, kuhu kaovad õnnehaldjad... Imelik, on hetki elus, mida nüüd nagu eriti ei sooviks mäletada, kuid need tulevad just siis meelde, kui kalendris on jälle sama kuupäev... mis aastaid tagasi... Tegelikult praegu on päris hea tunne meenutada õnnepäeva, mis 27 aastat tagasi oli... See ei tee enam haigetki..  Nüüd paneb jälle kuidagi naeratama...  Selleta päevata ei oleks ma täna kindlasti see, kes olen täna olen 😉
Elu on ikka kummaline.
Samas on imeline.
 Tunnen rõõmu, et vahepealsed pisarad ei ole suutnud kustutada mälust ega hingest olnud õnne ega tookordseid lootusi, mis siiski paljud viisid hoopis teise suunda...
Uute õnnehaldjade juurde...
Usun, et elu koosnebki õnnetükidest, millest saabki lõpuks kokku panna suure õnnemosaiiki. Noorena jah ei osanud sedasi mõelda. Siis tundus kõik teistmoodi...
Ja ometigi siiani küsin vahetevahel iseendalt, miks pidi kõik nii minema nagu on läinud... Miks pidi elus olema nii palju pisaraid ja valu... Küllap on edaspidigi veel ikka ja jälle pisaraid ja valugi. Ma ei ole enam sinisilm, kes usub ei - tea - millist muinaslugu kurjuseta ja elus ei ole suuremaid muresid... Loodan vaid südamest, et päris õudukaid kurjusega mu ellu enam ei tule... Probleemid ikka on. Nendega tuleb tegeleda. Võta probleemid isegi sõbraks, siis on neil paremini ja kiiremini laheneda...

Ikka ja jälle pean tõdema, et mu kodugi ei saa ealeski valmis... See mõnus ja põnev vaadata, kuidas muutub iseenda tegutsemisega...😉  Tänagi muutus. Homme muutub. Ilusamaks. Samm sammult...

Kommentaare ei ole: