laupäev, detsember 09, 2017

Tartus ja Pärnus, see nädal üldse

Ütlen kohe, et facebooki sõbrad on juba paljusid pilte näinud, kui mu jutu ei ole eriti olnud... Kuigi ega nüüdki väga pikk jutt ei saa...

Täna öösel kell pool kaks avastasin, et Kristi kingitud lill lillede hoidmise eest, õitseb. Tegime Hannaga kohe pildi. Veel avastasin tagatoas, et mu jõulukaktusel on õiepungad. Ta ei ole mul kunagi õitsenud veel. Muidugi keset ööd kilkasin. Hanna vaatas mind üllatavalt - ta vist ei uskunud, et võin keset ööd muutuda hetkega nii lapsemeelseks, kes kilkab ja keksib 😋  
Nagu näete, oleme Hannaga tõesti öökullid. Käisime õhtul veel Prismas. Mulle meeldib, et on olemas öö isiklik abistaja, kes ise ka soovib olla rohkem hilisel ajal tööl. Näiteks öises linnas käia on hoopis teistsugusem tunne, kui päeval...







 Käisin neljapäeva õhtul Tartumaa ja Jõgevamaa sotside jõulupeol Vilde ja Vines. Ma seal ei olnudki uue nimega käinud. Teisel korrusel polnudki ma kunagi käinud, vähemasti ei meenu. See viga sai nüüd parandatud. 😉




 Muusikat tegi Jüri Homenja.
Kahjuks mul täna polnud tantsutuju. Kuigi tuju oleks võinud ju tulla..
Olen ennemgi öelnud, et poliitika ei ole olnud praegu minu südame asi. Olen jäänud hästi tahaplaani hetkel. Tunnen, et isikliku abistaja tundegi ei jätku tegelikult iga asjaga tegeleda.  Võib - olla ükskord olen esiplaaniski. Usun siiski, et praegugi suudan palju ära. Suures poliitikas olemine ehk annaks lihtsalt võimalusi rohkem..Veel tunnen, et olen erakonmas siiski kuidagi võõras, kuigi mind ju teadakse. Mina ise peaksin rohkem suhtlema inimestega. 
                                                 Liina tehtud songs. Hästi kihvt!!!




Peolt tulles olime Kristiga paar minutit Tartu jõululisel raekoja platsil.

Tartu ikka super ilus 😉😊

Ilmgi oli jõuluilm.



Kolmapäeval olin Pärnus. Haiglas. Võtsime Hannaga ja pisi Silveriga näitust maha. Meie juures olid Errit ja Age.

Mina olen selle näitusega väga - väga rahul. Süda on kerge ja rahul, et sain oma Kareli ühe unistuse, mis ta mulle jättis teoks teha, tehagi ära. Alguses arvasin, et ma ei taha ega jaksa ka, valus tundus... Kuid EI. Vastupidi,  tegemata asi oleks hoopis piinama jäänud mind...

Ainult teisipäeva vastu kolmapäeva öösel ühe - kahe vahel jõin üksinda kakaot jõulutuledes toas ja vaatasin aknast valget imelist talveööd ning nutsin.
Olid rõõmust pisarad. Kuigi kõik näis kurb.
Mõtlesin maalile "Hingekeel", mille tegingi Karelile. Oli üks esimesi maale. See maal pole olnudki nii kaua  ja nagu päris näitusel. Kord vist oli siiski, kolm tundi, ka Pärnus, laste jõulupeol...
Tookord, maalimisel, ma ei teadnud, millist tähendust maal aastaid hiljem toob... Tuleb välja, et värvidega mäkerdamine ei ole sugugi juhuslik...
Kõik on kõikega seotud.
Usun, et selle maali ja oma ema ja sõprade, ka mõnikord unenägude kaudu soovib Karel mulle veel midagi öelda ja kindlasti head.  See on pisut hirmutav, kuid mõtlema panev... Aga ma tean, et pean kedagi veel nii õnnelikuks ja rõõmsaks tegema ning omaenda hinge keelega toetama nagu Karelit... Ma ei suutnud uskuda, et üks maal võib teha äkiliselt ühekorraga nii palju rõõmu kui ka valu.  Olen tänulik ja õnnelik, et võin sellist tunnet tunda ja kogeda.
Maal "Hingekeel" on väikene minu pea kohal...

Kommentaare ei ole: