Üks huvitav "´häirimine" või "seiklus" sai täna väga hea punkti. Minu jaoks. Mõni aeg tagasi sain kutsed rinnavähi ja emakakaelavähi sõeluuringule. Siis hakkasin uurima, kas kutsel on kontakt e-aadressidki, et registreerida uuringu ajaks. Olid ainult telefoninumbrid.
Mind hakkas huvitama, kuidas saavad registreerida naised, kellel kõnepuue ja kurdid / tummad naised.Sõeluuringu kutse on küll hea motivatsioon kontrollida oma tervis, kuid ehk mõnele jääb takistuseks esmane suhtlemine või õigemine esmasele suhtlusele ligipääsu puudumine.
Kõige lihtsam oleks olnud mul isikliku abistaja abiga telefonis rääkida, kuid põhimõtteliselt ma ei soovinud seda. Kui ma saan muude fiirmadega esmaselt kirjutada, ja hoiatada, et mul on kõne-/häälduspuue, mis telefonis alguses võib mitte arusaadav olla - siis miks ma ei saa seda teha meditsiiniasutusega...
Kirjutasin Haigekassale. Lihtsalt heaga juhtisin tähelepanu probleemile. Haigekassast sain positiivse vastuse, tänati ning lubati kodulehele lisati muid kontakti võimalusi, mulle isiklikult soovitati siiski registreeruda interneti teel.
Sellega asi ei piirdunud. Mulle tegi nalja. Ma ei jonninud tõesõna. Aga tahtsin näha, kui kaua aega võtab, kui arusaadakse, milles pont on. Kohe ju aega ei olnudki. Automaatses e-vastuses oli helistage või registreeruge uuesti... Mõistan suurepäraselt, et nii see käib tavatöö kliinikus. Helistades saab kiiremini ja mugavamalt. Kuid kõnetule naisele on lihtsam kiire kirjavahetus või näiteks skype...
Viimane kord siiski helistasin.
Käies ühes uuringus ära, siis soovitati helistada teise uuringu aja saamiseks. Soovisin tegelikult kohe kahte vähi sõeluuringut ühele päevale - seda muidugi ei saanud. Arvasin kohe, et ei saa. Mõtlesin naistele, kel on minust keerulisem liikuda jne. - neile oleks ju hea ühel päeval arstil käia.
Helistasin siis. Küsiti kohe, kas mul on abilist, kes minu eest räägib. Vastasin, et ei ole. Valetasin veidi, sest isiklik abistaja Kristi hoidis mobiili. Pealegi isiklik abistaja ei tohigi minu eest rääkida. Võib vaid tõlkida. Mis siis aga juhtus teisel pool telefoni - hakati minust aru saama ja isegi väga hästi.
Seda oligi vaja!!!
Täna sain mõlema uuringu vastused.
Terve kui (erivajadustega)purikas 😊
Seda lootsingi.
Sain kinnitust.
Muidugi kabinetides sai ka ikka jätkuvalt nalja. Mind ajab tõesti naerma, kuidas 27 aasta jooksul ikka ja jälle ei julgeda koheselt protseduure teha kui naisele. Seekordki pidin jälle kuulma, et oi, teile ei saa teha jne. Küsimus ka, mis on aeg - ajalt korduv - ega ma pole ennem naistearstil käinud ning egas ma sünnitanud ei ole 😁😉😉
Miks eeldakse kohe, kui nähakse erivajadustega naist, et ta on nunn või ei hoolitse üldse oma tervise eest!?
Igatahes mul endal on rahulik ja hea tunne, et osalesin sõeluuringus. Usun, et nii mõnigi meditsiinitöötaja õppis ka midagi...
Ja veel.
Ligipääs esmasele suhtlemisele on sama oluline kui kaldteed näiteks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar