Laupäev, september 12, 2015

Hakka koristama, kui südames tühjus!

See mu kuldreegel:  hakka  koristama, kui südames tühjus.!
Valetaksin esmalt iseendale, kui ütleksin, et    mul oli hea ja tore nädal. Ei olnud mitte. Palju häid asju oli loomulikult ka.... Kuid... Taaskord tõdesin, kui vajalik on sõprade toetus. Aitäh teile! Arvan, et kui nüüd selle blogimise postitan, siis...  tunnetan taas rõõmu.
Aga hommikul jõin tuimalt kohvi, ja järsku hakkasin koristama. Tasa - tasakesi, ja ikka hoogsamalt. Kui hinges ei ole korda, siis  olgu vähemasti kodus puhtus ja kord.     Mul on tunne, et mu hing mustendab... Tean küll, et see ei ole nii!
Praegu õhtul on päris mõnus olla. 
Kuid
mitte minulikult ei mängi ei teler ega mingi muusika. Seda juhtub üliharva. Või õieti ei juhtugi... Ma lihtsalt ei suuda vaikuses olla - mul on tunne, et elu on kadunud...  või kaob... Täna suudan. Soovin ka.
Õhtul süües sooje võileibu (hea nali, uue delma kaant pidin pooltundi avama, lihtsalt ei tulnud pealt. Kaklesin margariiniga - lõpuks omaette naersin, aga mitte alla ei andnud. See juba minu moodi, eks ole!)   mõtlesin, mõtlesin ja mõtlesin...
Nüüd on kaks võimalust: kas ellu tuleb miski väga hea või muutumist ei saagi olemagi....  Loodan siiski esimesele võimalusele... Teisiti ei saa ju olla!
Kas ma olen liiga palju armastanud või hoopis liiast vähe... Äkki ma ei tea üleüldse, mis armastust... Petan oma säraga... st et ma ei tohi see olla, kes olen...
Miks mu minevik saadab  ikka ja jälle... Kas nii raske on minevikust lahti lasta...  Andestada.... Minna oma eluga heaga edasi...  Usaldada iseend ja iseenda oleviku / tuleviku... See ei ole ju raske! Ütlen ausalt, et kibestumiseta ja vihata on tuhat korda kergem edasi minna... See arvamine võib  näida tüütu ja mis iganes, kuid see on nii.  Ja ma andestan ikka, kas või märkamatult,  südames...
Tean,  et olen üksi. Kuid mitte üksinda. Usun, et enam ei jää ka päris üksinda... Hea küll, kuidas üksi olles hakkama saan või ei saa, see jääbki paljudele mõistatuseks... Olen õppinud lihtsalt iseenda hoolitsevat võitlema. Vahel ei saa ka mu abistajad aru, kuidas nendeta toimetan. Vahel ei saa mina isegi aru! Aga tehtud saab...
Üksi - olemisega olen harjunud. Mitte leppinud. Tegelikult sellega ei tohigi leppida...  Juba lapsest saadik olen harjunud kahe sõna "oota" ja "kannata" tulemusena üksi - olemisega. Teadsin siis ja tean nüüd, et  ma ei tohi olla kellegi kukil.  Tuleb hetk ja tullakse,  aidatakse, ollakse, mõistetakse....
Ka  kõige lähedasemad peavad oma elu elada saama.
Ja mina oma elu.
See on normaalne elamisviis.
Soovin vaid, et usaldust armastuse vastu ei kaoks....  See oleks kõige koledaim asi...
Olen nõrk. Täna.  Tean. Vahetevahel võib tugevamgi naine end nõrgana tunta. Häbita. Sest ta on siiski ainult naine ;)

Homme jätkan  koristamist tagatoas...
Küllap mu südagi jälle selgeid puhtaid rõõmusärasid täis...
Või on neid praegugi seal...

Ahjaa,  varsti on mu näitus Pärnus. Sedapuhku kauem kui üks päev.
See on üks rõõmukild juba!

Kommentaare ei ole: