Suunatuled!

Olen  sel aastal palju - palju  autodega sõitnud.  Vähem bussidega. See selleks. Istudes kõrval istmel aga püüan jälgida ka liiklust. Juba sellepärast, et mu suurtes unistustes on oma auto ost.  Usun, et  tulevane  auto omanik peab liikluseski "kodus" olema.
Aga  viimasel  ajal on jäänud silma,  et suunatulede näitamine on  vaev. Neid lihtsalt  ei näidata.
See  tekitab  pidevalt  teedel ja tänavatel  ohtikke olukordi.

Mul on tõsiselt kahju, kui inimestel on elukarjääri suunatuled vilkumas  ning üksainus auto suunatule õigel ajal  mitte sisselülitamine  võib kõik  elukarjääri suunatuled mitmetel kustutada...

Elu on habras.
Hetkega võib  kaduda kõik, mis on...  Ja siis on äärmiselt raske mõelda sellele, mis veel alles on....

Eile vaatasin silmanurgast Kodutunde saadet pannes pesu kokku ja kappi. Noor naine kaotas avariis  kellegi süü tõttu pere ja kodu, töö ja tervise...
Eile pärast saadet kirjutasin facebooki juba nii:
Ja taas mõtlen, kuhu kaob armastus, kui saadakse aru, et armastatud jääb puudeliseks.... Miks puudega lapsevanem ei ole enam armastav lapsevanem, kui ühel inimesel armastus kaob... Mõistan, et jaks võib mõneks ajaks kaduda, kuid armastus... Armastus, mis peaks jaksu juurde andma igas olukorras mõlema poolele.... Miks julgetakse "õpetada" lapsi oma armastavat vanemat mitte sallima.... Ja miks ei suudeta armastust hinges alles hoida, kui kõndima suudetakse juba panna...Ma ei mõtle praegu üht juhtumit... Kes teab, kui palju on tegelikult selliseid peresid, kui üks hetk muutab ühe/siiski mitme inimese elu... See hetk või raske sündmus paneb armastuse tugevuse nagu proovile aastateks...

Täna olen edasi mõelnud, et hubane kodutunne on siiski armastus. Aga mu meelest püüdakse hoolitseda füüsilise poole eest rohkem kui hingelise /  vaimse poole eest. Võib - olla on see,  et tegelikult  ei osata südameasju veel päriselt lahtiseletada ega parandada... Südamesse jääb valu plekk ju samamoodi, aga me lihtsalt ei näe. Aga füüsilist viga näeme - see kohutab millegipärast rohkem.
Mulle meenus kunagine vaadatud  dokfilm  ühest välismaa imearstist, kel kliinikki olemas      ning kes ütles, et  tähtis on hinge terve olemine,  siis näiteks ratastoolis olev inimene terve  ja teda on millegi jaoks vaja - seega teda  ei saa tema aidata...
Siis vaadati minu poole. 
Naersin, et homme päev ostan lennupiletid ja tagasi tulen omal jalal...
Siis küsiti, kas see  on mu eesmärk...
Teadsin kohe, et ma  ei saa oma   suunda muuta.
Praegu  olen jätkuvalt kindel nagu eluaeg, et ma ei põe, et mul ei ole kõndivaid jalgu. Ma olen harjunud. Ei pane tähele.
Mida kardan on see, kui peaksin  jääma päris voodi..... See, et mina olen ratastoolis, ei tähenda veel seda, et  minuga ei võiks midagi hullemat juhtuda... (PTÜ X 3 korda üle vasaku õla!)
Kuid kuidas siis saaks mu hing  jaksu -   see on küsimuste küsimus....

 Segane ja keeruline jutt...

Samas mulle tundub vahel, et suhtumises erivajadustega inimestesse ei olegi eriti miskit muutunud.  Ei jätku jõudu neid mõista ega armastada.... ja võtta võrdväärsena....