Mitu - mitu 1. septembrit on muutunud minu elus palju asju.
Muidugi koolitee algus.
Ja siis 1. september kaheksa aastat tagasi, kui sain Suu ja Jalaga Maalijate Ülemaailmse Ühingu stipendiaadiks.
Ja isiklikus saladuses on see kuupäev saanud selleks kuupäevaks, kus mõistsin õnnepisarais, et ees seisab tohutult põnev ja õnnerikas elu. Vaevadele ja muredele siis ei osanud ma õnneks mõelda.
Tänagi mõtlen millegi muutmisele. Mille muutmisele - ei ole veel kristallselge. Miskiga peab edasi arenema. See tiksub mul ammu kuklas.
Sügis on aga mu lemmikaastaaeg. Sügis nii minu moodi. Värvikas. Rõõmus. Nukker. Ettearvamatu tormides.
Sügisõhtuid ma tegelikult ei salli. Pimedad ja kõledad. Sügisõhtutel olen tulnud palju üksindust. Huvitav on see, et teistel aastaaegade õhtutel ei ole olnud üksindust nii kisendav kui sügisel. Ehk sellepärast, et sügisesse jäid kõige õudsamad ajad... Ja samas sügisesse on jäänud kõige õnnelikumad ajad....
Mis toob see sügis - kes teab.... Loodan siiski, et positiivsust ja häid üllatavaid hetki. Palju rabelemist ja tööd.Kohtumisi. Rallimisi. Ja nii edasi...
Äkki hakkan veel sügisõhtuidki taas sallima :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar