Reede, oktoober 09, 2015

Eilsed õnnehetked


Avatud Lava eile - ausalt öeldes oli natuke kurb, et inimesi oli nii vähe. Endi, st minu ja Maarja arvates tegime üsna head reklaami. Huvitav, kas see lihtne teema hirmutas inimesed ära, või hirmutasime meie oma füüsilise eripäraga ? Või on ikkagi asi selles, et enamus inimesi ei tea, mis asi see psühhodraama on... Igatahes päris võõraid inimesi meie hulgas ei olnud, kuigi lootsime kogu südamest, et mõnigi tuleb. Nii palju, kui me teame, olime Tartus ainsatena Avatud Lava tegemas. 


 Tegelikult ei olegi õnne teema nii lihtne. Võime ju arvata, et mis siin ikka nii pikalt jahuda - õnn kas on või ei ole. Ja üsna sageli arvatakse, et õnn käib kaasas ainult armumise ja armastusega. Meie leidsime, et päris nii see siiski ei ole. Armastus on imeline ja oluline tunne, samas on armastus väga lai mõiste, ja sama lai mõiste on ka õnn. See on lühikokkuvõte sellest, mis me eile grupiga tegime. Kõigest, mis toimus, ei saa siin avalikult rääkida, aga kui kellelgi tekkis huvi meie õnneteema vastu ja meie grupitöö vastu, siis palun kutsuge meid kohale. Me teeme täpselt sama asja kasvõi 110 korda. Uskuge mind, iga kord on midagi uut, midagi täiendatut, midagi paremini tehtut - aga teemaks jääb ikkagi õnn. Ka meie ise kogeme ja õpime iga kord juurde. Päris täpselt sama asi ei saagi kahte korda järjest juhtuda.


Minu traditsiooniline roosamust grupijuhi kostüüm :)


Leidsime matemaatikaklassis õnnevalemi - meie Maarjaga olime sellele küll juba mitu päeva mõelnud :) See on väga raske töö.

Oh sa imede ime - mul endal oli ka eile õnnepäev, sain kohe kaks massaažiseanssi päevas,
 hommikul Johannalt, õhtul enne Avatud Lava Kaari jalgadelt :) Tegelikult tegi Kaari printsessilehvist pilti.

See nädal on mul üldse hästi töine olnud - veel olen Katoliku Koolis kaks tundi andnud. Sel nädalal kohtusin 5a ja 5b klassiga. Hästi toredad lapsed olid. Hetkel ma veel ei tea, kas selliseid kohtumisi tuleb veel, kuid lootus jääb.
Täna küsiti minult väga hea küsimus, mida mulle eriti tihti ei esitata - ehk ei julgeta sellist asja küsida. Et kas olen andestanud või tänulik ämmaemandatele, kes minu sündimisel apsaka tegid. Mulle meeldib, et ei küsitud, kas olen vihane. Jah, olen tõesti tänulik neile, et jäin ikkagi ellu. Küllap mind on just sellisena millekski vaja. Ma tõesti EI ole nende peale vihane, ja ei saa öelda, et olen elus niii paljust ilma jäänud. Küllap elada teistsugusena oligi minu saatus, mis oligi juba enne sündimist ette määratud, aga mida meie ei tea ega usu. Üllatus oli minu jaoks selles, et nii noored inimesed küsisid nii sügavaid küsimusi - see annab lootust, et noored ei lähe veel niipea hukka :)


2 kommentaari:

kristi ütles ...

Andre oli väga huvitatud, kuid talle vist ei sobinud juhuslikult see kellaaeg.. Aga kui järgmine kord teil sarnast toimub, siis ma usun, et ta on tulemas :)

tiia ütles ...

OO, kui äge ja vahva!!