Kelmikas mõte kasside ja inimeste vaatamisest.
Maarja kass Kurri vaatas mind üksisilmi, kui ma jalgadega ühte asja tegin. Ei, ma ei kirjutanud - seda, mida ma tegin, ei saa laiema publikuga jagada, kuna see oli midagi väga intiimset. Kass Kurri vaatas ja vaatas ja ei saanud aru, miks ma jalgadega toimetan. Minu kass Pätu enam nii ei vaata, tema on juba ära harjunud, et ma teen ja toimetan teistmoodi. Täpselt samamoodi oli ka kass Bongoga. Bongoga oli lõpuks juba nii, et ma ei tohtinudki midagi käega teha - siis oli see tema jaoks suur ilmaime.
Niisiis, kassid vaatavad teistmoodi inimesi, ja inimesed vaatavad teistmoodi inimesi. aga ma arvan ikkagi, et nad ei vaata teistmoodi inimeste erivajadusi, vaid inimesi endid. Just nimelt inimesi endid, nende väljanägemist ja hakkamasaamist. Ja siin minu meelest polegi midagi kummalist.
Praegu tuli mulle meelde üks päev Eedeni juures - see oli vist suvel. Nägin koera perenaisega. Koer nagu koer ikka, armas, aga kohe esimesel silmapilgul tundus, et temaga on midagi teistmoodi. Teisel silmapilgul sain aru - tal oli kolm käppa. Loomulikult jäin ka vaatama :) Koer jooksis väga ilusti, oli hästi rõõmsa näoga - koer nagu koer ikka. Mul hakkas lõpuks oma vahtimise pärast häbi. Uudishimul ei ole piire.
Ja eile nägin ühte neiut, kellel olid lihtsalt juuksed roosakaslillakad. Kihvt oli :) Vaatasin huviga. Kas see vaatamine ongi siis alati nii pähh ?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar