neljapäev, detsember 29, 2016

2016 aasta 8782 tundi



Aasta hakkab lõppema... Tunnid saavad otsa... Aasta, milles oli 24 tundi rohkem.

Oli Tuli Ahvi aasta. Hästi keeruline aasta. Nagu Janno ja Siret ütlesid jaanuaris Tartu Rahvaülikoolis. Raske oli iseendaks jääda. Oma tõekspidamiste juurde. Usun, et olen tulnud sellega toime. Kuigi ega
mul kerge pole olnud.
See aasta on mind õpetanud paljuga.
Andnud negatiivseidki kogemusi rohkelt, milledest olen välja noppinud positiivsust. Õpehetked. Ja lähen edasi. Halva ja pisarad püüan unustada. Ei ole mõtet negatiivsesse kinni jääda... Kuigi valusaid hetki on ka vaja, et mõista tegelikult on ju enamus väga hästi.
Paljust olen jätnud blogimata. Ei ole vajagi.
Lihtsalt edaspidi olen targem. Inimene õpib omaenda kogemustest eluaeg. Enam ma ei küsi, miks mina ja kas ei aitaks juba probleemidest ja pisaradest. Küsin vaid hoopis, mida jamad mulle tahavad õpetada.
Jah, see aasta olen aru saanud, et olengi üksi... Jah, mul suur tutvusring. Mu blogilugejate arv ulatus mõni päev 1000-ni, kuid tihti 200 - 400 . Need numbrid on minu jaoks veidi hirmuäratavad ja samas annavad tõestust, et ma omamoel elan.   Ja siiski olen üksinda...
Vahel üksi olemine meeldibki mulle. Kõik, mis teen või ei tee, teen iseendale.
On hetki, kus tunnen, et enam ei jaksa. Annangi alla.
Ja siis mõtlen, et kellele ma annan alla - ikka ju iseendale...
Siis nutan pisut. Salaja.
Naeratan jälle. Iseendale. Aga kõikide nähes...
Kuid kõik võitlus röövib hea energia.

 Ega ma ise ei olegi endast kõike andnud. Olen loobunud. Mulle tundub, et tuuleveskidega oleks olnud mõttetu võitleta. Pigem püüda  ise teistviisi edasi minna ja askeldada. Teha iseendale selgeks, mis on mulle tähtis ning kuidas olla sedasi teades iseend ja oma südameasju kasulikum ka teistele inimestele.
Olen ka lihtsalt lakke vahtinud. Mitte midagi teinud. Olnud äraoleval seisukohal.
Mul piisavalt palju , samas mitte eriti palju raha.
Pean end siiski rikkaks. Sest mul võime armastada ausalt igasuguseid pisiasju. Ja on tundeid.
Olen endaga rahul.
Positiivseid ja negatiivseid emotsioonid viivad kõik edasi... Mõnikord on mõõna vaja.

See aasta jääb meele ratastoolide jantidega ´kuubis.

See aasta pani taas mõistma, et kõige suuremast rõõmust võib järele jääda suurim kurbust ja vastupidi.
Elus on tasakaal.
 
Sellel aastal on mitmed kallid ja ainulaadsed inimesed lahkunud teistpoolusele...

Jaanuar



Kärdla Kultuurikeskuses näitus "Südamega näha". Hästi õpetlik näituse üles Otiga.
Ja sattusin kogunisti kaks korda Hiiumaa lehte, sellega tegin Oti sõnul ajalugu Hiiumaa ajalehes. https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=54&artid=68291
Siiani on meeles väikese kunstihuvilise küsimus: "Kui te joonistate varvastega, siis millega te kallistate?" Ja siis me kallistasime.







Selle aasta üks parim maal "Leevike".
Kass Pätu piilub lindu. Ausalt, kuskil puude vahel ja taga on ta käpajälgki. :)






Tuli VDMFK uus järjekordne leping. Kirjutati minu olnud näitustest ülemaailmses ajakirjas.

Veebruar
Osalesin elu kõige õnnelikumal koolitusel Tallinnas Moreno keskuses. Koolitaja Pilleriini   teemaks oligi õnne olemus ehk positiivne psühholoogia.

Sõbrapäeval tegime TM Loovusega teemaõhtu ooperilauljaga Germaniga.
                                                                                                                                                                            


Sünna Patu hotellis Hiiumaal. Tõin näituse koju.



Sünna kodus Avatud Ukse päeval.














Märts

Märtsis ei olegi midagi erilist meelde jäänud.

Naistepäevaks kinkis Silver mulle 25 tulpi. Ette ja taha vist see üllatus :)











Aprill 


Näitus "Elu - vikerkaare - värvid" Jõhvis, Advendi kirikus.




Pastor Ruslan joonistas. Ta polnud kaks aastat joonistanud... Mu näitus pani Ruslani kohe koha peal mind joonistama - olin kümme minutit modell. Ratastooli asemele tegi tugitooli, sest see sobivat printsessile rohkem :)


Mai

Sain osta valged köögikapid. Ajasin selliseid mitu aastat taga...











Emadepäeval tuletasin meelde, kuidas oli olla laps :)
Testisin Kaagvere uut mänguväljakut.














Sain uue kallikese ehk siis ostsin uue läpaka.










Aitasin tüdrukutel koolitöö ettekannet ülikoolis teha. Olin Diana ja Ingridile tõlk.

Juuni
oli vist kõige tihedam ja sisukam kuu.
'Osalesin üritusel "Puude taga inimene". Ühisnäitusel. Stroomi rannas. Oli jube külm ilm. Ja seekord polnud mul isikliku abistajat, mind abistasid Silver ja sõbranna Kati. 
                                     Kuressaare Lossis näitus "Igatsusevärvid

'
'


Pärnu päev Kareliga.
Sel päeval sai autol kütust otsa tagasi teel enne Viljandit. Meid Kristiga aitas üllatuslikult Viljandimaa Maavanem isiklikult, kelle kodu juurde jäigi mu auto seisma. Sellist vedamist ja õnne on küll ükskord elus :)






Imevahva jaanöö koos Kristiga, Diana ja Tallinna rahvaga siinsamas Kaagveres.







Uus pliit sai ka ostetud.

Juuli






Restrobest festivalil ehk sain kätte selle aasta sünnipäeva kingituse. Esmakordselt keset suve.









Margitiga intervjuu "Saladustes" http://www.saladused.ee/ingel-vras-kehas




"Minu jälg sinu südames" .
Maaliga osalen võistlusel. Tulemust ei tea veel... Sellegipoolest on see üks mu parimatest maalidest. Enda meelest küll.







Kuressaare päevad koos Kristiga. Tõime näituse koju, kuid samas naudisime suviseid päevi ja öid eelkõige. Jalutasime kahel ööl risti ja põiki Kuressaare läbi.
Sain istuda paar minutit Lossi aknalgi. Hädapärast - Kristi viis ratastooli Lossi trepist alla. Kuid hetk oli erakordselt üllatavalt võimas.
Kuressaare näitust nägid umbes 20000 inimest üle maailma.
Paneb ikka põlved värisema. Istudeski.


August
Mu gmaili aadress kaperdati ja kaperdajad teatasid absoluutselt kõikidele, et olen Ukrainas hädas... Olin ilusti kodus, kuid segadus kestis mitu - mitu päeva. Kõik kirjutasid ja helistati... Veebi konstaablilt minimaalselt abi - vahetage paroolid ära... Ilmnes, et sellised neti kurjategijaid polegi Eesti õigussüsteemis võimalik leida ega karistada... Uskumatu.
Sain oma gmaili tagasi kaperdatud Allari abiga. Ise poleks olnud nii tark...


 Suvepäeva möll Roiu tee ääres viljapõllul Lyga ajendas mind maalima seda rõõmu, mis oli.










 
September
Septembris polegi midagi erilist meelde. Väga tavaline kuu.

Oktoober

Avatud lava "Teine samm õnneni".

Mul on hästi kurb meel, et seegi aasta ei õnnestunud psühhodraama õpinguid jätkata. Sõltumata minust endast.
Siiski loodan veel ja veel, et ükskord ikka saan edasi õppida. Sest mu kirg psühhodraama vastu on niivõrd suur, et raske loobuda... Seda enam, et viimased paar aastad tahetakse mind uskuma panna, et minu õpimishimu takistab teisi psühhodraama huvilisi edasi minna... Halloo, mina olen vastupidisel arvamusel. Teist põhjust, miks ma ei ole saanud 6 pool aastat psühhodraama õppimisega edasi minna, mõistan paremini - pole uut grupi kokku saadud.
Uurisin positiivse psühholoogia õppimisvõimalusi Rootsis. Üks ainus takistus - puudub rootsi keele oskus. Kõik muu, ka mu erivajadused, sobisid...
Aga noh, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Õppimisegagi.
Ka ise tegemine on praktiline õppimine.


November

Jean - Michel Jarre´i kontserdil Lehoga. Saku Suurhallis.
Muide, Saku Suurhall pole siiani vabandanud mu istekoha äraviimise pärast.Piletilevi vabandas kohe.
Kontsert jääb meelde aga kauaks - kauaks.












Minu maali "Hooliv kallistus" pilt Mäksa valla almanahhis "Mõttevärav".

Lille maal.



Detsember
Konverentsil "Turism ja vaba aeg - kas kättesaadav kõigile" ERMis.


Muhumaal.
Muhu Põhikoolis näitus.









Aastas oli 1511 abistamistundi. Ainult. Ja püsib jätkuvalt piirides.
Suured Aitähid isiklikud abistajad: Helerin,
                                                         Johanna,
                                                         Kristi
                                                         ja   Kristi
ja samuti aitähid Kaari,
                           Leho,
                           Mari - Ann Katariina,
                           Ly
                           ja Mariann
Teieta EI oleks olnud mul sellist põnevat aastat, kui on olnud!

Mu rõõm on, et kohtusin paljude uute inimestega ja taaskohtusin vanade tuttavatega/sõpradega.

Sellised mõtted ja hetked meenusid mulle praegu kaks päeva enne aasta lõppu.  Kindlasti on sama palju ja rohkemgi mu südames, mis jäävad meelde...

Aastavahetus saab tulema ja olema vahva.

Kohtume 2017 aastal!

Igaüks meist saab anda oma panuse endale kui teistele, et aasta pärast öelda, et 2017 aasta oli mu elu parim. :)

Kommentaare ei ole: