Laupäev, detsember 10, 2016

Muhumaa ei olnud suletud!

Kolmapäeval, enne Virtsu sadama jõudmist muretses Johann, et ehk Muhumaa on juba suletud, et oleme niikaua sõitnud ja õues juba pime. Kuid õnneks oli Muhumaa vägagi avatud igas mõttes. :)

Muhu Põhikoolis esimene super üllatus oli kaldtee maja sees. See on ehitatud ainult ühele õpilasele, kes ei suutnud trepist käia, aastaid tagasi kadunud direktori soovil...

Kurvastuseks eile enne minu kohtumist kooliperega toimus leinaseisak endise direktori mälestuseks...
Minu jaoks oli see uus kogemus, proovisin enda jutus  naljakillud välja jätta..




Arvan, et oma etteastega tulin toime. Rääkisin  eile hommikul esimese tunni ajal ilusas koolisaalis.

Isiklik abistaja Kristi tegi minu tõlgimise ajal mõned pildid.

Kristile oli esimene kord nii suur tõlkimine. Väga hästi tõlkis mind!


Lapsed ja õpetajad küsisid suhteliselt palju. Jälle alguses ei saadud vedama, lõpuks oleks olnud juttu kauemaks.


Peamiselt küsiti kunsti teemadel.






Meil oli isiklik fotograaf Johann. Seega andeks, kui mõni pilt veidi udune. Aga alguse kohta on ikka väga head tulemused tal pilditamises.

Kokku saime ligi 90 pilti. Johann leidis ikka andekaid kohti ja hetki, mida jäädvustada :)

Me Kristiga olime jälle ühtemoodi riides. :) See annab tegelikult ikka esinemisele toredust ja ka mingit kindlust ja konkreetsust juurde. Oleme tegelikult ennemgi mitme tüdrukuga oma riietumisele mõelnud...

                                                           Kooli peauks. Siingi oli kaldtee.
Väljas pildistasime eile. Enne äratulemist. Akendes oli paista tundides olemine, kuid siis,  kui lapsed klassides nägid meid õues minemas, juhtus see, mida ma tõesti ei ootanud. Mõned õpilased tõusid kogunisti püsti ja lehvitasid. Loodan südamest, et õpetajad mõistsid ka seda hetke ja ei hakkanud pahandama.
Neljapäeval panime näitust üles. Sai läbi kahe korruse maalid jagatud. Mõni maal sai esimest korda näitusele. Nii palju töid korraga üleval pole olnud kuskil.






 Neljapäeva õhtupoole käisime Koguva külas. Muhu muuseumis. Ja see ei oleks olnud Muhumaal olemine, kui me poleks jõudnud merd näha.

 Rahvariiete toas. Kuhu viis puutrepp. Muuseumi nais - töötajad olid hästi sõbralikud ja abivalmid. Naersime üheskoos, et Eesti naised saavad ikka kõikega hakkama - ratastooliga üles - alla ronimisega. Ma ei kujutaks ette, et seal oleks mingi tänapäevane ligipääs... Või kui siis, kokkupandavad trepironija ja kaldteed... Minu selja taga pruutpaari riietus.




Ööbisime füüsika klassis. Sättisime end mugavalt sisse. 
                                                  Perekonna õpetuse tund enne und :)

Mulle meeldib eluaeg põrandal magada. Mul oli seega luksuslik ase, päris ausalt. Johann ehitas oma maja laudate alla. Kuigi magas siiski emme kaisus :)

Me saime hommikul ja lõunaaeg süüa koolisööklas. Kokatädid olid hästi sõbralikud.

Üldse meie vastuvõtt oli tõesti hästi sõbralik ja soe.

Suur aitäh direktorile Andresele ja kooli sektärile Evele! Loomulikult kogu kooliperele!
Loodan, et mõnele lapsele jääb eluks midagi  meelde, mis ma püüdsin edasi anda - unistada suurelt ja mitte alla anta ja võtta vastu igasuguseid väljakutseid.

Laevas.
Loodame Kristiga, et kuskil jaanuari lõpus, kui lähme näitusele järgi,saame uue Leigeriga sõita...

Pärnus sain kaks korda Karelil külas käia. Haiglas. Minnes Muhumaale. Tulles Muhumaalt. Eesti riik on ikka veel nii abitu...  Nii pean mõtlema, kui mõtlen inimestele, kes saaksid ilusti iseendaga hakkama, kui neile oleks ainult võimalusi riigi / ühiskonna poolt...

Kui mõtlen sellele, siis saan aru, kuidas mul on vedanud. Ja kui palju eest võin tänulik olla. Samuti, kui palju võiksin veel ise ära teha, et meie Eesti muutuks paremaks ja sõbralikumaks. Iga inimene oleks tähtis... 

Suur aitäh isiklik abistaja Kristile, kelle abiga saigi mu ellu jälle kolm super päeva :)

Kommentaare ei ole: