Esmaspäev, mai 23, 2016

Olnud nädalas oli igasugusi asju ja tundeid

Mõtlesin küll, igasuguste asjadest mõnd ei kirjuta veel.... Kuid see kõik ju minu elu!     Ja kõik on tegelikult  hea ja kontrolli all  :)

Mitmel päeval tegelesin kunstitööga. Maalisin. Otsisin Saaremaale öömaja,  kui lähen näitust tegema. Mõtlesin, kes võiks olla Kuressaares ja  Tallinnas mu isiklik abistaja... On  mõni uus tüdruk  või Helerin või hoopis  Kristi :) Jajaa,  mu endised abistajad ikka vahel pakkuvad  end appi, kui  neil vähegi võimalik on ja  mul vaja... On tüdrukuid, keda võtaksin pimesi silmi tööle tagasi - kuigi sõbra roll on  tähtsam. Igatahes selge on see,  et üritused mul toimuvad, kuid kelle abiga ja kuidas ja mis transport jne  on veel väga ebaselge.  Nagu alati.  Nii   minu moodi.

Neljapäev käis mul külas klassiõde  Riina  Sillaotsa kooli päevilt.  6 ja 7  klass käisime koos.
 Alles nüüd saan teada, et mind sooviti  rohkem klassigi... Mul ainus erand tava õppeprogrammis oli  eraldi tunnid.  Seda soovi on tagant järele ka tore ja hea kuulda. Veel olen meeles  kui eeskujulik ja viieline õpilane. IIHHII, keegi ei tea ju,   kuidas igatsesin kahtegi ja olla  lollitaja  - päriselt ka :) Muide,  Riina elab  nüüd  aastaid Soomes. Facebookis  leidis  mind  üles. Vahel on  näoraamatust kasu  ka :)

Olnud  nädalal mõistsin , et ammune unistus lükkub edasi, jääb veel unistuseks tähendab.  Ehk polnud  päris see unistus, mida olen  unistanud ja mis pidi täide minema... Aga sain vähemalt uusi kogemusi, mida saan edaspidi kasutada  enda kasukski. Mul oli võimalus osta  hea   hinnaga  korter.  Tänaseks tean, et seda sotsiaalkorterit, mu enda all olev korter, saab vald võõrandada enampakkumisega,  kuigi algul oli nõusolek, et müüvad mulle kui liikumispuudega inimesele. 1. korrus. Mul oli praktiliselt vähem paar nädalat aega laenuasja ajada - kiire. Selline kiirustamine mulle väga ei meeldinud. Stressi ma ei läinud,  võtsin rahulikult... Sest mu unistus on, et minu  uus on ikkagi elamine - majakene - kuskil mujal, kui Kaagveres.. Millegipärast ma ei tunne siiani siin end päris turvaliselt. Pole .ealeski  tundnud   ega  tahtnud siin elada. Seda ammu seda, kui tulin Aivariga siia.... See on väga kummaline  ja seletamatu tunne. Ja ometi olen siin elanud ligi 27 aastat...
 Kuigi see korter oleks toonud  lahendanud mitmeid lahendusi. Juba treppe oleks vähemaks jäänud, kuigi kohandamine oleks otsast peale hakkanud... Oleks saanud maalimiseks ruumi juurde ja nii edasi. 
Ma soovisin laenu saata,  et tagatiseks jääks vajadusel korter...  Mina soovin ise olla ja teha ja vastutada. Nagu ei taha enam heategevust - kuid hea, väga hea on seegi, kui mul on kaasamõtlejaid ja pöidlate/varvaste hoidjad. See hea tunne peab ju igal inimesel  olema!!  Käendus pole minu  jaoks ka lahendus, sellega võib tulla teisi lisa probleeme. Neid pole mulle vaja! Aga laenuandjate vastused võin jagada niisugusteks: tagatiseks sobivad Tartu, Tallinna ja Pärnu korterid, maakorterid  ei sobi või mitut korterit/kodu ei võigi tänapäeval olla. Küllap see viimane väide on küll vaadatud minu erivajaduste pealt.   Muidu mõistaksin laenuasju, kuid mul on olnud  ju pangalaengi   - ja siis  sobis  korter ja mina ka :)     Saan aru, et laenamine  on  karmim ja   raskem, aga puude vaatamine võiks küll ära jääda. See pole ju see, mis eluaseme soetamisel võiks olla takistusteks.  Muud takistused on ka  olemas.  Seegi, et elan lihtsalt rõõmsasti maal!

Aga ega ma sellepärast EI loobu teisest elamisest.  Nüüd mul hoog sees - ükskord ikka jõuan uute koju!Kui kuidagi  ei saa, siis kuidagi ikka saab!

Ja pealegi  Eesti  võiks  hakata rohkem  rahastama IAT-d. Siis jääks mul  rohkem  raha kodu muretsemisekski.... :) Päris tõsiselt!


Loodan südamest, et algav nädal toob  midagi head ja  mõtlemispanevat :)


Kommentaare ei ole: