Reede, september 22, 2017

Kõik, mis Pärnuga ja elamiskunstiga seotud oli ja on

 Eile hommikul enne Pärnu minekut naeratus iseendale Kristi esikus.  Tarbiveres.

See näituse "Sõprade hingekeel" nõudis minult natuke enam jaksu naeratada kunstnikuna... Ei olnud kerge naeratada teades, et andekas noor kuntnik Tarmo, kes joonistas suuga, ei tee enam iial ühtki näitust ega joonista... Tarmo on nüüd ka kuskil seal, kus meid ei ole veel...

Nagu Karel, kellele see näitus pühendatud on...

Küllap minu õnn on seegi, et saan veel ja loodan, et veel kaua teha elamiskunsti. Näitusi. Maale, joonistusi... Kirjutada... Naeratada siinsele elule, mis on kõigele vaatamata kena ja rõõmus... Looda, et jätan mingid jäljedki, mis mingil ajal siiski ununevad igaviku...

See on elu...

Pärnu Haiglas leidsin ilusa näitustesaali. Arvan, et seal korraldadakse konverentse ja koolitusi ka. Ja käiakse lihtsalt edasi - tagasi. Nii et kunsti nähakse palju. Värvide teraapia nagu 😉 Loodan, et haigedki, kes vajaavad seda ehk kõige rohkem, saavad ka sellest osa.
Mina isiklikult vaatasin huviga kaht näitust, mis  olid minu kõrval.

Aitäh Agele, kelle olin palunud natu appi näitust üles panemiseks. Meil kolmekesi - mina, Kristi ja Age - oli väga super töö. Mina jäin näituse kujundamisega väga rahule. Seekord valisin töid hoolikalt, sest kõik ei mahtunud seintete... Vähemalt üks töö - Hingekeel -  ei ole olnudki sellisel näitusel... Üllatust peab   jääma!





Avamistt kui sellist polnud... Kohvitamised jätsime näituse lõpuks 😊

Haigla vastuvõtt oli hästi soe ja  sõbralik.
Pärnu Haigla lehel on hea reklaam näitus(t)ele http://www.ph.ee/uudised1/sugavamottelised-naitused-parnu-haiglas-849 
Minu tutvutusel pisivead, kuid ehk on see hoopis minu enda viga - unustasin tutvutuse üle lugeda... Kuid, kes viitsib ikka mõelda vanusele, eriti kelmikas naine

Usun, et kallis Karel jääks küll rahule. Mingist sellisest näitusest mulle ta ju unistas aastaid ja aastaid Pärnus, viimati just Haiglasse...

Mul endal väga hea kerge tunne. 😉 Üks rõõm taas olemas.

Pärnu Haigla turundusspetsialist Errit, kellega maikuust näituse korraldamisest oleme suhtlenud, soovitas minul ja Kristil sööma minna Supelsakse kohviku. Sinna läksimegi. Tõesti hästi mõnus koht. Selline vanaemalik ja mõnus. Värviline. Näituse tegemise päevaks väga sobilik söögikoht mulle!!!




Esmakordselt  sõime ahjus küpsetatud küüslauku. Omamoodi elamus!
 Teenindaja kohvikus oli hästi kuulav. Sai minust suurepäraselt aru. Mu häälduspuue polnud suhtlemisel takistus.



See kena kujundus on kartulipuder. Ahvatlev ju.

 Eile  mere ääres jalutamine jäi vihma tõttu ära. Kuid sõitsime mere äärest siiski läbi.

 On veel mõned vahvad ja pisut sassi läinud hetked, mis jäävad eilsest meelde, millest teame vaid me Kristiga. Need on need, miks jäime Pärnu veidi hiljaks lubadust... Muidugi teeremondid kõikjal.

Õhtul kukkus laelambipirnikild alla. Kusjuures pirn põles edasi... Ehmatasin korralikult. Olin just lampi alt ära läinud, vaatama, mis raksatus see oli - ma ei saanud aru, kus imelik hääl tuli... Keegi kaitses nagu mind jälle - aitäh talle, kes ta iganes ei olnud... Papa... Karel... Vanaema...

Elu on habras. Tihti me ei mõtle sellele... Muule on tähtsam mõelda. Paraku.
 Üleeile küünetehniku Pireti kodu - ilusalongis.

Kommentaare ei ole: