Neljapäev, september 14, 2017

Mõtted iseolemisest...



Kevadel sain 7 kartulid maha pandud (rohkem kartuleid mul  tol momendil lihtsalt polnud). Oma väikesele aiamaale.
Täna võtsin kartulid üles. Täitsa rahuldav saak 😉 Süüa mitmeks korraks.

Keetsime siis kartuleid.

Johann, kes aitas esimest korda elus kartuleid võtta, pärast pesta neid ja kahte konkreetset kartulit endale soovis, sõi suure isuga ja ohkas südames: "Ise tehtud, hästi tehtud!"

Mina Johanni emme Kristiga ohkasime naeratades, sest me meelitus, et poiss ka aiamaale tuleks, oli väga täppi läinud. Alguses arvas, et multikad on ägedamad...




Sibulaidki ehk jagub talveni.

Osadel sibuladel olid ussid sees. Sellist vaadepildi ei olnud mina küll mitte kunagi ennem... Mulle mõistatus, milles või kuidas need ussid...

Porgandeid saab päeva Jänks. Porgandid jäid ime väikesteks ehk peenikedeks. Küllap mulda panek jäi hiljaks...

Järgmine aasta saab usutavati ka maasikaid.

Viimased gressid laual. Varsti ei ole neid aiaski...



Nüüd aiamaa sügisnukker. Vaja veel väike sügikünd teha. Muidugi labidaga.

Minu unistuse projekt aiamaast üle aastate õnnestus päris hästi. Hätta ma igatahes ei jäänud. Võib - olla mõned pisiasjad, näiteks kujundamisel jäid tegemata - kuid kõike ei saa ju ühekorraga.

Vähemasti sain teada, et ka aed on isikliku abistaja abiga täiesti tehtav. See suvi oli  tõepoolest esimene suvi, kus julgesin varbad taas mulda pista. Paarkümmend aastat võtsin hoogu, et taas mässada mullas, kasvatada, võtta - olla ise. Olin osalt selle iseolemise unustanud...

Eh, mõtlen naerdes, et võin näida küll tibilik, kuid tõsiselt samas võin olla maamatsilik 😁😁😁 Ma tegelikult ei tunne hirmu maatöö ees, pigem kardan teistmoodi, kas saan hakkama ise parajal ajal hetkel... Kuid see on vahel hirm, mis on enda sees ületatav.

Võin edasi unistada enda väikesest majast ja suurest lilleaiast  😉
See on ka jätkuvalt kõikidele raskusetele vaatamata iseolemine. On veel, kuhu poole püüelda.

Nelet, kui ta eelmisel nädalal paar päeva siin oli, lubasin nõusid pesta. Paar tundi hiljem vaatas tüdruk säravalt mulle otsa ja hõikas:
"Äge, et lubasid nõusid pesta! Sain esimest korda nõusid pesta."
Arvage, mis tunne mul oli!!!
Olin üllatunud.
Õnnelik,
Tänulik.

Tänulik, et mind on õpetatud ise olema lapsest saadik ning et saan nüüd edasi anda seda iseolemise tunnet. Seda on vaja. Kõikidele lastele maast ja madalast. Arvan, et sageli me suured ei suuda ega oska sellele enam mõeldagi. See nagu rutiin või endast mõistetav. Tihti teeme ise ära mõtlemata, et väike inimene soovib ka head iseolemist kogeda, õppida.  


Kommentaare ei ole: