Teisipäev, september 12, 2017

Multikas

Avastasin laupäeval olles Nelega multifilmi, mis mulle hakkas meeldima üle saja aasta. See on "Heidi". Tõsiselt armas ja eluline.

Mitte, et ma vaataks multikaid või lastesaateid iga jumala päev nüüd, nagu lapsena, kuid mulle tundub, et häid õpetlikke multikaid või mis iganes saateid lastele jääb vähemaks ja vähemaks. Ja kui ongi, siis ikkagi on sisse peidetud vägivald või ükskõiksus või ahnus või kiirus jne. - nagu see oleks ka loomulik ja normaalne elu osa. Minu meelest suured ja targemad inimesed peegeldavad oma kurja maailma lastele ning siis nutavad, miks on väikesed ja nooremad inimesed vahetevahel nii  mõistmatud või julmadki on... 
Tõsi, vanad igihaljad muinasjutud on kuskil keskel üsna kurjad jubedad, kuis neis ei ole siiski seda kurjust õnneks üksikasjalikult lahti rääkitud...
Hea on vähemasti see, et vanad ja uued lood lõppevad enamasti hästi.  Armastus ja headus võidavad ka täna. Nagu oli see sajand/sajandeid tagasi...

Õnneks on ka neid multikaid, mis ei karju ainult halbadest asjadest vastu...

"Heidi" pani mind hästi mõtlema, kui lihtsast keelest saab lapsele seletada päris elu. Maal elamist, kellegi kaotust, kellegisse kiindumist, rumalustest õppimist, abivalmistusest, kurbusest ja rõõmust, ... aga ka puudega sõbranna mõistmist, et ratastool ei ole takistus lastele - küll võib takistuseks olla suurte tädikeste mõttemaailmas... Samuti ajaloostki...  
Mind ei häirinud isegi see, et üks ja seesama mulifilm käis mitmeid ja mitmeid tunde järjest.  Suurte inimeste keeles võiksin öelda, et oli laupäeval Heidi ja ta sõprade super mõnus  seebikas. Lastele.

Soovitaksin "Heidit" tõesti vaadata. Ja kogu perega. 😉
Mulle oli küll elamus.
Kindlasti vaataksin veel...

Kommentaare ei ole: