Kolmapäev, märts 28, 2018

Närvikõdi loodetavasti saabki otsa

Käisin hommikul Kastre valla Poka teenuskeskuses. Vanas vallamajas.

See vana armas vallamaja tundus kuidagi nukker... Mahajäetuna... Vaikne... Vähemasti mulle tundus nii...
Seal töötab igapäevaliselt kolm - neli ametniku nüüd...

Nüüd on vallas sotsiaalosakond, mille juhataja on Karmen. Kohtusingi esmakordselt Karmeniga, kes ei teadnud minust eriti mitte midagi. Kusjuures mulle meeldis see, et leidub Eestimaal inimesi veel, kes ei teagi mind. Päriselt ka! Sest inimeste teadmine vahetevahel väsitab lihtsalt. 😌
Veel oli vestlusringis sotsiaal spetsialist Eve, kes teab mind juba mõni hea aasta. Mäksa valla ajast.
Minu poolt oli isiklik abistaja Oksana ja tänane autojuht, (muidu sõber) Leho.
Tutvusime. Peamine arutelu all oli isikliku abistaja teenus.

Võin lõpuks mõelda kergendatult hingamisele!

IAT jääb täpselt samaks nagu eelnevatel aastatel. Rahastaminegi.
Hea seegi!
Olen rahul!
Kuigi mulle tundus, et päriselt rahul rahasummaga ei olnud keegi. Mina ka mitte. Lootsin siiski salamisi natukene suuremat summat aastaks. Tuleb mõista: uus vald, uued segadused ja siiski lootused tulevikuks. Ehk siis järgmine aasta saab olema parem... Aga kahtlen juba. Iga aasta alguses on see lootus. Kuid lootus sureb viimasena ikka ja alati!!!
Enne peab 2018 aasta ära elama. Eks siis saab tulla uus närvikõdi, mis saab 2019 aastal. Ette pabistada ei ole ka mõistlik.
On muudki teha ja toimetada.

Pean ikka leidma oma IAT-le sponsori.
Ja hakkama projekte tegema.

Mu elu - olu on parimas mölluhoos!
Lihtsalt pean suutma leidma positiivseid lahendusi, et püsida endalikult möllus. 😉

Kommentaare ei ole: