Laupäev, märts 10, 2018

Õnnekilde...

... on see nädal päris palju. Olen ise kogemata taldrekuid lõhkunud ning täna hommikul aitas Kass Pätu tuhatoosi lõhkuda. Ta on sadu kordi loopinud aknalaualt tuhatoosi põrandale, kuid täna õnnestus pooleks kukkutada. Pätu ise oli rahuloleva näoga.
Katkiseid taldrekuid kasutan maalimise juures. Oligi vaja neid juurde.

Kui uskuda, et killud toovad õnne, siis peaks tulema pärast praegu mõõna ja keerulist aega  jällegi tõus ja rahulikum selge aeg.
Mina usun seda.
Ikka ja alati.

Hetkel on mitmed asjad ebamäärased ja ebamääraselt olukorras. Püüa olla küll naeratav ja positiivne, kuid on poolsekundeid, kus tunnen, et mul on absoluutselt kõikest kopp ehk piir ees... See tunne  ei meeldi mulle üldse. Ei ole ju minulik... Siiski tean, et praegune ebarahuldav aeg on millegi õppimiseks, ehk ka natu tugevamaks saamiseks jälle...

Muide, mu plaaniline operatsioon peaks olema juba uue nädala kolmapäeval. Helistati teisipäeval Ülikooli Kliinikust. Esialgu pidi see olema aprilli lõppus...
Mul on päriselt kuidagi kahtlev olemine. Sooviks siiski rohkem teada, mis minu kõhus toimub ja mis siis juhtub, kui opi ei tehta. Praegu enamus sõprugi kiidavad heaks, mida varem seda parem... Kuid minu jaoks on kiirustamine ebaselge. Kas on ikka väga õige kohe noa alla minna, kui ei ole endale selge... ja kui haiguslooski olen nagu terveks tempeldatud. Ja siiski on opiga kuidagi kiire, nagu oleksin väga ohus...
Tõesti ma hoolin oma tervisest praegu väga. Olen kirjutanud ja pöördunud erakliiniku, võib - olla on seal rohkem aega seletada, mis ja kuidas.  Saan aru, et arstide üleande on ravida, kuid usun, et parim ravi on ka selge ja aus jutt ja mõistev suhtumine. Naeratused.  Teadmatus ja ebamäärane jutt teevad lausa haigemaks. Vähemalt stress tuleb kallale. See pole küll hea paranemisele. Mitte kellegile.
Telefonis vuristati kiiresti kirurgi nimi. Uurisin dr Peetsalu tausta - väga hea. Võtsin julguse kokku ja kirjutasin temalegi. 
Usun, patsient, kes endast hoolib, panebki kõik mängu, et mõista, mis ta tervisega õigupoolest toimub. Seda enam, et siiamaani olen olnud terve erivajadustega purikas. Nii et ma tõesti soovin teada, miks ja kuidas ning mul ei ole aega rohkem jääda haigemaks...
Usun ja loodan, et seda ei juhtugi.
Ootan vastuseid nii arstilt kui erakliinikult. Arvan, et esmaspäeval vastavad.
 Rahu, ainult rahu.
Teiseks, praegu on Ülikooli Kliinikus külastamine keelatud. Seega, mind ei saaks keegi vaatama tulla ega ka isiklik abistaja vahel abistama tulla... Põetajad on nii nagu on - kogesin ju... Hea enesetunne on ka esmane, et näiteks pärast opi taastuda... Isegi kammitud juuksed mõjuvad mulle hästi...

Igatsen praegu oma arstitädit, dr Vaasat, kes oli minu lemmik arstitädi pikki aastaid, praktiliselt kogu elu... Tema nägemine oli juba positiivne elamus... Nüüd mõned aastad on tema pilvedes...

Eesti Energiaga on ikka´veel probleem - kolmas kuu... Ja muud argimured....
Ma ei imestagi, et kommistasin nagu... Ei ütle, et kõike oli üleliigselt palju, kuid nii mõnigi jama ja muregi oleks võinud ja võiks olemata olla...  Aga nad olid ja on. Kes teab, milleks siiski nad lõpuks head on.

Egas ma sedagi ei tea veel, kas ja kui palju Kastre vald see aasta rahastab minu isikliku abistaja teenust. On  lubadused õhus... Konkreetsemalt pole veel juttu olnud... Kirjutanud ise valda olen küll. Loodan, suudan märtsi lõpuks selgeks teha eelkõige iseendale, kuidas edasi elada. Kindlasti isiklikud abistajad mu kõrvalt ei kao seni, kuni jaksan neile ise maksa. Sest, arvan , et mind on ikkagi veel vaja 😉💓

Ükskord peab tulema rahulikum ja õnnelikum aeg tagasi tulema, et siis jälle uuesti saaks uued mured tekkida.
Õnneks jagub veel ka taldrekuid, millest teha uusi õnnekilde 😉

Kommentaare ei ole: