Teisipäev, märts 20, 2018

Hommik päeval, mil algab KEVAD 2018

Tänane hommik on kuidagi säravam ja lootust andev...
Eile oli ausalt masendus kallal mul. Lihtsalt ei olnud mitte millegi jaoks jaksu. Ei jaksanud üleval olla. Pugesin mitte endalikult juba pool kümme õhtul voodi. Öösel ärkasin. Ei jaksanud ka magada. Siis küsisin iseendalt, mida üldse jaksan - kas mõelda, mida ma ei jaksa? See EI lähe mitte.
Olen praegu üksinda. Naudisin hommikut.
Päikest. Aknast kevadet...
Tegin üle mitmede hommikute ise kohvigi...
Ja siis sain äkki aru, et mul puudus praktiliselt ise - hakkama - saamine... Kuu aega, haiglast. Loomulikult on väga hea tunne, kui sinust hoolitakse - hoidakse ja kui tehakse peaaegu kõik ette - taha ära. Tõesti hindan seda inimestest, kes on olnud minu pärast mures ja mu kõrval. Kuid mina ei oska lõpmatult printsessina end haigena  tunda. See teeb jõuetuks mind... Mugavaks... Jummalukene, kuu tagasi hakkasid sapikivikesed loksuma ja lendama - juhtub ikka  ja juhtub ikka väga ootamatult😋 ning sain minagi teada, et olen siiski tavaline inimene, keda võib tabada iga kell mõni tobe haigus. Ja siin ei loe erivajadus... Kuid praegu tunnen end tõepoolest hästi. Ma ei hakka kindlasti surema! 😊 Veel. Sest mul on nii palju tegemata asju ja suuri unistusi, mida vaja osaliselt ellu viia. Siit ilmast ära minekuni on vähemasti 49 aastat aega, sest kavatsen 100 aastaseks elada...
Kuid kindlasti hakkan end rohkem hoidma. Aga mitte vati sees.
Tean sedagi paremini, et elada tuleb täna ja praegu, homme võib olla hilja.
Nii et vahetevahel vajan iseolemist. See annab mulle jaksu.
Ja koguaeg rabelemist. Mõtlen siinkohal kõike, mida olen teinud ja mida ehk hakkan alles tegema. Mulle meeldib lihtsalt see. Siis, kui tegutsen ja rabelen, olen mina ise. Nii halb või hea nagu olen. Üle oma varju ma ei hüpa. 😉

Eile sain aru väga hästi sellestki, kui tujutuks võtab, kui ei mõisteta sinu rõõmu. Rõõmgi võib tekkitada suurt masendust, kui rõõm jääb ainult sinu sisse.
Hetkel on elektriga korras. Välja lülitamisohtu pole enam. Usume. Tänu Jelenale. Aga loodame, et õnnetu arve saab korda... On natuke närvipinge mul.

Praegu mõtlen, kui palju oskame kuulada ja näha  heasti rõõmegi? Positiivsust? Tihti ütleme, et ei kuulda muret... Aga vahetevahel on vaja rõõmul lasta endast välja, seda enam, enne rõõmu tundmist on olnud närvipinge. Närvipinge, mida ei olda ka nähtud...
Ise tean sedagi, et tegelikult rõõmust ja positiivsusest on palju keerulisem ja raskem rääkida ja vahel mõista  kui murest ja negatiivsusest.

Üks ilus laul kevadeks. See on meelde jäänud juba lapsepõlvest mulle. Alles täna avastasin, et seda laulnud ka Joala... 
Hoidkem siis õnnelikke päevi, mis tulevad kindlasti algavas kevadeski!!!

Kommentaare ei ole: