Laupäev, september 22, 2018

 Mõned hetked veel eelmisest laupäevast, mis jääb kauaks - kauaks meelde.

Need pildid  tegi Krista, kes mu selja taga. Aastaid tagasi sai sageli koos mängitud, kooliski käidud ning õpitud vahest lollusi tegema 😉 ja alati jäätud headeks lasteks. Nüüd kohtume harva. Meil mõlemal omad elud. Ja ometi teame alati, et oleme olema teineteisele.
Selle pildi Kristaga tegi küll Hanna.

Teised pildid ehk ei vajagi sõnu. ON LIHTSALT IMELISED JA KENAD HETKED...

Siiski minu väikevend armastatud Jaanaga.

Urmasega tegelemine siis, kui ta oli paarikuune, andis mulle suure ja väga hea õppetunni kogu eluks. See tarkus on tulnud mulle palju - palju hiljem. 11 aastasena meeldis olla suur õde mulle...

Tänulik olen emale, kes lubas mul harjutada kõike, mis iseseisvaks eluks vajalik ning julges anda väikese Urmase minu hoole  allagi vahetevahel.









Kommentaare ei ole: