Pühapäev, september 23, 2018

Juba mitu päeva kummitavad mind kollased lehed.
Tegin kohvi. Jäin aknast kaski vaatama. Jahmusin, nukrus puges kuidagi hinge - puud on lehtedest pea tühjad, ainult kollakad lehed veel... Alles olid kasepuud rohelised, üksikute kollakate lehtedega...
Suvi on läbi.
Elu läheb edasi.
Mäletan seda laulu "Kollased lehed" ammu. Raadiost ikka. Lugesin just, et laul 1978 aastast - mulle tundub, et olen ka selle lauluga üleskasvanud... Tõenäoliselt läti keeles on laul vanem... Kuid... Meelde tuleb laul kollasi lehti nähes nagu täna...
Ja aastast aastasse meenub üks viimane suveöö, mis tõotas palju ning oli üheaegselt lühikene ja pikk... Tänagi naeratan enda sees - tegelikult see tõotus on küll  veidi palju muutunud, kuid kui natuke mõelda, siis tõotab siiani teistmoodi midagi palju, sest too ammune hetkki muutis mind selliseks nagu olen täna... Sügiseti olen olnud väga õnnelik ja väga õnnetu... - vist siiski rohkem õnnelik. 😉

Hoidke end ja elu sügiselgi 2018!

Kommentaare ei ole: