Laupäev, oktoober 09, 2021

Minu "ÜKSINDUS" elab nüüd oma elu

 Viimasel kuudel on mulle mitu mitu korda öeldud, et minu luuletus "Üksindus" on väga hea ja ilus.

Üksindus

Üksindus
on värvitu vari eluringil.
Üksindus
on maitsetu mõru muremaik.
Üksindus
on padjapisara kuivanud rõskus.
Üksindus
on jäätunud silmahelk
tolmuses peegelpildis.
Üksindus
on paokil karjuva suu suudlust
ootav vaikus.
Üksindus
soovib olla
voolava kristallselge allkavee sulin
mustades mõtetes. Mõnikord.
Üksindus
on tihtilugu tuttav naerude kajas.
Üksindus
on sagedasti vaenlane talvisel rannaliival
mineku jälgedes.
Üksindus
võib lootust andev sõbergi olla.
Seda küll harva.
Sireliõite õnne neelamishetkel näiteks.
Üksindus
ei tunne kellaaega.
Ta hiilib kaugemale,
samaaegselt tormab ligi millal iganes.
Üksindus
igatseb pugeda salamahti
teise üksinduse sülle...

Mul on sellest vaid suurim hea meel. On tahetud isegi luulekogu minult... Võib - olla kunagi saabki olema luulekogugi mul... Iial ette ei tea.

Kommentaare ei ole: