laupäev, oktoober 23, 2021

Doktorikraat vaprusele...

 ... Sedasi ütles naeratades Leevi rahvamaja perenaine Anu minule. Tuli jutt kõrgharidusest, kas  näiteks sooviksin lõpetada ülikooli... Ise arvan, et üksi kraat paberil ei pane veel asju veel tegema südamega. Elukogemused võivad ise õpetada kraate... 
Ma usun ise, et vaprust on minus täpselt nii palju, et olla lollilt julge ja aina riskida. Jäädes iseendaks . Kas see võrdub doktorikraadiga - mine võta kinni.


Täna kohtumine Leevi rahvamajas oli hästi hubane ja soe. Tõesti. 

Mu rääkimise vahel laulsid Angie ja Indrek. Võrratult jälle.







Arvasin, et kohtumine kestab tunnikene, kuid mind üllatasid omakorda kaks Põlva  vanahärrat (ehk ise nad ütlesid muigega, et vanaisad või vanamehed), 
kes laulsid ka tund. Ja me laulsime kaasa. Ka mina.

Kusjuures härra Hillar on õppinud laulmist Germani juures. Nagu mina. Nii väike on maailm... Kunagi ei tea, kus kohtad kedagi, kellega ühiseid tuttavaid ja sõpru on . 

Kõige rohkem hämmastas mind, et Hillar hakkas klaverit õppima mängima koroona ajal. Ja vanahärrad on koos harjutanud selle aasta maist.
Respekt neile.
Tehke järele!!! 

Need pildid Hannalt. Hannale suur aitäh, et üle mitme aja olime jälle koos ning ta füüsilise abiga oli taas üks super asjalik päev. Tegin küll tööd - kohtumised on ka töö - kuid samas puhkasin igapäeva elust. Hea tunne on.

Loodan, et varsti saan veel pilte...

Kommentaare ei ole: