kolmapäev, veebruar 07, 2018

Ekraanis Pilvede all

Täna käisime seltskonnaga kinos. Vanas armsas kino Ekraanis. Mitu aega polnud seal käinud. Minu jaoks on olnud sealses tagareas hästi palju ilusaid ja häid hetki, kui olin noor ja armunud... Kuigi siis oli teistmoodi, kõvad istmed ja nii edasi...
Ja siis olid lahked kinotädid, kes ootasid jälle meid Aivariga kinno...Siis sai ikka nädalas kord või paar... Ma ei ole kunagi nii palju kinos käinud, kui siis poolteist kaks aastat...

Tänagi oli lahke abivalmis kinotädi.

Mõni rõõm ja äratundmine või ka mäletus siin pilvede all ei muutu vist eales...

Vaatasime tüdrukutega "Neljandat õde".
Mulle väga meeldis peidetud sügavus, mis filmis  on. Ma ei hakka siinkohal rääkima, mis filmis juhtub ja on - minge ise kinno või oodake, kui film jõuab tv-sse.  Mina küll ei ütleks, et on lihtsalt kerge meelelahutuslik film. Seda ka, kuid veel mõtlema panev.

 Praegu järjekordselt  mõtlen ja mõistan, et olen tõesti õnneseen, sest mul on siiski oma pisike pere ning palju lähedamaid ja kaugemaid oma inimesi... Kuigi vahetevahel tunnen üksindust ja egas ma ise oskan paljust kurbusest vaikida...
See elu siin pilvede all. Elu nagu filmis... Film nagu elu...

2 kommentaari:

Elve Riisa ütles ...

Haa! Jälle salatsed. :D Aga mina paljastasin oma postituses natuke rohkem, aga ka mitte eriti palju. :D
http://elveetsius.com/2018/01/20/kaisime-ka-siis/

tiia ütles ...

Mida ma nüüd jälle salatsen... See on MINU kino elamus! Minu mõtted, mis välja ütlesin, ei saa ju kellégi teisega kaduda - siis ei oleks need enam minu oma mõtted ja tunded.
Jah, on head nätlejad, jah, on üllatusi, jah, mõni koht oleks võinud teisiti olla - kuid jäägu see igaühe enda otsustada, kes - mis - kuidas. Igaühe enda äratundmine, kui palju on filmis ka teda ennast...