kolmapäev, veebruar 14, 2018

Kui olla ÜKSINDA kodus, siis tuleb teha natu möllu!

 Selle maali tegin just tänaseks sõbrapäevaks. Üleeile ja eile õhtul. Kahe õhtu maal. Päris ideaalne ei ole, kuid mulle meeldib.

Kass Bongo käis salaja maalil, kuid millegipärast oli terve elamine siniseid käpajälgi täis 😋

Sõbrapäev on õhtus. Soovin siiski head sõbrapäevaõhtut, eriti neile, kel ei ole facebooki. Üleüldse võiks sõpradele mõelda  alati kõikjal, mitte vaid sõbrapäeval ning facebookis/internetis...

Aitäh, et oleme üksteisele olemas!!!

Olen saanud palju tänase puhul ilusaid tervitusi. Kõige vähem muideks mees - sõpradelt  - see on naljakas... Olen ammu tähelepanud, et mees - sõbrad ei julge või ei taha või ei oska like´da ja kommides midagi öelda... Ma ei ole tõesti neile pahane. See teeb mulle nalja... Samas paneb natuke mõtlema - mis mul siiski häda on 😊😉 Tegelikult tean ju,  et ka meeste seas on häid sõpru. Mehed on need, kes tavaliselt hoiavad tundeid tagasi... (Ärge nüüd hakkage kohe hooga mind kommima, kallid mehed - see oleks veel naljakam minu jaoks! Sest ei oleks siiras ja arvan, et vaibuks peagi.)
Sõbrapäev on armastusele ennekõige.
Ja tõepoolest mul ei olegi peikat ega kedagi taolist 😀😀😀, kes oleks võinud täna rohkem pingutada. Usun hetkel, et  mina ise ei tahaks ka uut suhet - olen nii harjunud ise  hakkama saama... Jah, vahetevahel igatsen midagi, mis peaks  olema naise elus... Aga kui siis jälle sügavuti mõtlen, et milleks... Ma ei mõtle tõesti enam oma erivajadustele ega vanusele, vaid kõigele muule... Soovin lihtsalt väga väärikalt ja õnnelikku suhet - mu nael on jätkuvalt väga kõrgel. Nii iseendale kui ka potsentsiaalsele teisele poolele. Vähimaga ma ei lepi. Kuigi vahel hirmutab kõrgel olev nael mind ennastki. Öeldakse, et igaühe jaoks leidub keegi - ehk ükskord põrkan kellegiga kokku, kellega mõistame silmapilkselt, et oleme teineteisele õiged.
Ega ma ei otsigi Härra Õiget paaniliselt.
Selleks ei jää mul aegagi. Ei ole ka tahtmist...
Elus tuleb kõik, mis tulema peab.

Seni kuni olen vaba naine ja kuni jõudu jätkub saan ikka hakkama. Ja mulle meeldib ise olla. 
Minu südames on tegelikult tohutult armastust. Armastus on aga väga lai mõiste.
Armastan omaenda kodugi. Kodu, mis ei saa kunagi vist päris valmis. Täna jätkus remont edasi esikus. Värvisime Oksanaga seinad üle. Jala kõrguselt on võimalik mul seinu värvida.
Arvan, et kui leian vaba hetke, siis joonistan midagi seinale. Ikkagi kunstniku kodu 😋

Minu jalgade all, põrandal on vanad ajalehed "Edasi". Aastatest 1970... Naabrimemme, keda enam ei ole, kogust... Omas seinakapist leidsin. Natuke lugesin pealkirju. Hämmastav, aga pealkirjad olid kuidagi tänapäevalised...  Oli mingi äratundmine ja side eilse ja tänase vahel.

Aga jah, momendil olen üksi... See on igati normaalne. Sest minu kallid peavad oma elu elama. Ja mina pean oma elu elama.Kuna olen nii lapsemeelne, siis Silver naerab pidevalt, et mind kui mampsi ei saa üksi koju jätta - mine tea, millega ma hakkama  saan 😀😋 Ega ma isegi vahest ei tea, mis möllu järgmisena korraldan! 

Kommentaare ei ole: