Teisipäev, veebruar 13, 2018

Kui sind enam ei ole olnud... Ja siiski oled olemas...



Aasta olen mõelnud, mis siis nüüd on, kui sind enam ei ole... Ja siiski olen mõistnud, et oled siiski ikka olemas... Hoopis suuremana, nähtamatuna, õhulisemana... Kuid oled olemas. 😊
Teadsin, et sa ei kao mu  kõrvalt, sest olid iseolija ja isepäine, kange ja hästi lollikindel, kuid samas armas ja meelekindel, toetav ja mõistev, naljatilk ja kavalpea...
Ma ei saa enam homme sõbrapäeval sulle sõnumit saada... Ei oleks saanud eelmine aastagi saada sõbrapäeva sõnumit, kuid ma ei teadnud veel seda... Alguses jahmusin väga, tardusin, kui sain teada, et sind enam ei ole... Siis naeratasin,  tajusin, et sa teadsid siiski, et saatsin, kuigi mobiili ei hoia sa enam iialgi...
Sõprus ja armastus vajab hoopis rohkem kui näiteks sõnum nutikas.
Hingekeelt, mis sõnadeta.ja puudustusteta. Kaugeltki, sadade kilomeetride kaugusest tuntav lähedus.
Seletamatud hingekeelt.
Seletamatud telepaatiat, mis oli meil üle kaheteist aasta...
Seletamatu pidas vastu lahkhelides ja tüllides. Neid oli ikka päris palju. Me olime väga erinevad ja väga sarnased. Võib - olla just sellepärast suutsimegi teineteisele olemas olla.
Sulle meeldis mind üllatada. Igat moodi. Vahel naersin. Vahel nutsin. Salaja.
Olen veendunud, et sa nutsid ka vahel. Salaja. Sest sa olid mees.
Mul on ikka veel alles kuivanud roos - olnud kollane värv tuleb roosile mõelda - mis kinkisid Radisoni fuajees enne tantsimist. Huvitav, et ikka soovitakse roos ära visata - keelan kõva häälega... Hea, et keegi peale tüdrukute ei tea, mis möllu tol ööl tegime, sest arvan, et konverentsi korraldajad lööks käsi kokku või lihtsalt ei usuks praegu enam...
Tegelikult ei olegi palju muutunud minu elus, kui sind ei ole enam olnud...
Sa siiski kummalisel kombel valvad mind tänaseni... Tunnetan seda tihti. Olid naljatilk. Oled naljatilk sealgi, kus sa iganes oled.
Nüüd on minu teha, et olla oma eluga edasi minnes õnnelik ja rahul... Usun, et saangi palju seda, mida sa mulle alati soovisid...
Kuigi mina vaheldumisi ikka naeran ja nutan edasi.
See ongi elu.
 Aitäh Karel, et sinu kaudu kogen ja õpin jätkuvalt maailma avastamist, leidmise ja kaotuse rõõmu - kurbust. Ükskõik, mis mina veel saan või keda leian või keda olen juba leidnud, sind ei unusta iial...   Sa ise ei luba end unustada... Sa olid üks super sõber!

Kommentaare ei ole: