Pühapäev, veebruar 18, 2018

Käisin päälinnas eile...

Oksana tehtud soeng
Oksana tehtud soeng
 ... korraks. Kontserdil. Kraftwerk esines Saku Suurhallis.

Päev oli muidu täitsa mõnus päev, kui välja arvata mõned ebameeldivused, mis ei oleks pidanud päeva mahtuma. Hommikul käis peast läbi, et ei lähegi... Sest oli kahtlane, kas leian kellegi viimasel minutil, kellega minna... Plaanisime küll mitu kuud minekut, piletidki olid ammuilma ostetud... kuid me ei arvestanud segavat haigust plaani sisse... Nii saingi minna Hannaga.

Olen väga rahul, et sain minna Hannaga. Hea oli, et Leho manitses ikka ja kindlasti minema. See oli elamus, mida arvatavasti elus enam ei tule või vähemasti nii pea. 😉😊 3d kontsert. Selline kunst - muusika ja masina - ON ulme,  kuidas nad omavahel seonduvad. Ja tohutu täpsust. Selle taga tohutu koostöö.

TV-st või arvutist vaadates pole elamus see kindlasti, kui suures saalis olles.
Egas kuulan sellest muusikat harva. Vahel siiski, kui olen omaette ja tahan end välja lülitada jamadest.

Põrkasin ka paariks hetkeks Sauele. Liia perele külla. Nad üllatasid mind sünnipäevakookiga ja Liia tehtud imeilusa kaartiga.
Saku Suurhallis on mu jaoks vist  väike ebaõnn.
Seekord lendasime Hannaga trepil, kuna suvaline mees - aitaja aitas tõesti väga ootamatult ratastooli õhku tõsta. Hannal kadus ratastooli tagant tõmmades tasakaal. Kukkus trepiastmel. Mina ka kukkusin,  jäin ratastooli. Tõsiselt, ratastooli eest tõstmine ootamatult ja veel oskamatult ja küsimata on kõige ohtlikum ja teeb  tõmbamise palju raskemas. Enne kukkumist küsisid mitmed noormehed ja ka neiud, kas vajame abi. Eitavalt vastust kuuldes naeratasid mõistvalt.
Me Hannaga arvame, et see mees, kes tekitas õnnetuse, ei saanud arugi, et tema on süüdi... Ta ju aitas.
Mina ei saanud haiget.
Hannal põlv katki.
Jah, nüüd võib ju öelda ja tõreleda, et lift on olemas. Seda teadsin ja ütlesin Hannale, kuid ei viitsinud tagasi minna. Usaldan  Hannat treppidel ammu pimesi. Me oleme hullemadel treppidel käinud üles - alla. Sest igal pool pole lifte jne. Tänu sellele, et olen väike ja kerge, siis pääsen ikka igale poole. On olnud elus paar treppi, milledele olen keeldunud isegi sületeenusega minemast.
Ja kui veel mõelda Silverile, kes teeb aeg - ajalt trepil mulle ratastoolis hulle, kuid turvalisi sõiduvõtteid, siis... on  võimalik kõik  pääsetav  mulle.  Siinkohal räägin tõepoolest endast ja oma ratastooliga ligipääsetavust. Mõistan suurepäraselt, et enaamustel inimestel on vaja tingimata lifte ja kaldteid.
Liftis ja kaldteelgi ei tohi ka küsimata ja ootamatult joosta abistama!

Lõppkokkuvcõtes oli eilne mõnus ja õnnelik päev.

Kommentaare ei ole: