Reede, veebruar 16, 2018

27 aastat tagasi...

  ... just praegusel õhtusel ajal ma ei teadnud veel, et paari tunni pärast kuupäeva muutumisel saan emaks...Uskumatu, et sellest on juba möödas juba 27 aastat. Siiamaani vahetevahel ei usu ma, et see õnnelik hetk tuli ja on olnud mu elus... Kuigi on olnud nii rõõmu kui  palju muret emana, aga tean, et on olnud siiski rohkem rõõme.

 Mul on ikkagi jäävalt küsimus, kas on olla raskem ja keerulisem  erivajadustega laps või erivajadustega ema?

Millegipärast arvan, et erivajadustega ema on olla pisut keerulisem. Rohkem vastutust ja otsustust. Ja ka mõistmatust paljude teiste inimeste poolt.

Kas peab otsima alati erivajadustest lõpmatult negatiivselt ja võitlema asjatult tuuleveskidega... Samuti , kas peab arvama alati, et puue/erivajadus on millelegi takistus või ebanormaalne, eriti tunnedele...
Üleüldse, mulle ei meeldi enam väljend "võitlema"... Kellega siis õigupoolest võitlema... Lapsega või iseendaga olles lapsevanem või perega või kaaskodanikega või kellega... "Võitlemise" asemel võiks hoopis elada. Lasta iseendal elada ja teistel elada. Raskustest ja/või eriolukordadest võiks õppida,  mitte koguaeg nutta. Tunta rõõmu väikestest asjadest, mis lõppkokkuvõttes moodustavad suure õnne mosaiiki, kui osata näha.


Täna lubasin iseendale väikese rõõmu.
Ostsin - kinkisin endale pisikese draakonipuu. 
 

Vaarikatort 😉
Kes mind teavad ja tunnevad läbi ja lõhki, teavad, et olen vaarika hull!

Olgu igas päevas meil kõikidel õnnekese kild!!! 😊💓

Kommentaare ei ole: