Teisipäev, veebruar 27, 2018

Sünnipäeval opilaual ehk kuidas sain OOTAMATULT Maarjamõisas olles uusi kogemusi

Täpselt nädal tagasi õhtul 22 paiku hakkas mul paha. Oksendasin. 
Öösel helistasin esimest korda oma IAT ajaloos isikliku abistajale Oksanale. Mul oli tõesti paha.
Esimene kiirabi öösel arvas, et mingi viirus. Tehti süsti, et läheb  paremaks.
Hommikul otsustasime Oksanaga, et kutsume uuesti kiirabi ning nõuame emosse viimist.
See polnud enam normaalne. Oksendasin... Olin nõrk, et istudagi ei jõudnud...

Nii ma siis "kukkusingi" istudes pikali voodi. Nädalaks ajaks.
See on see, millest olen koguaeg rääkinud, et puudega inimene võib ka haigeks jääda täiesti lambist.
Ja mina kogesin küll, et efektiivsele ravile puudub paljus ligipääs. Just ravimisele ja psühhiliselt. Räägime küll, et kaldteed, potitoolid, tõstetavad voodid, ratastoolid ja mis iganes, kuid... ma arvan, et kõik käega kasutav ei ravi veel pisut teistmoodi patsienti.

Pidasin vastu läbi oma mitte alla andmise, kuigi oma sünnipäeval shokeerisin kalleid inimesi ja ka iseend. Õnneks oli siis tööl õde Gea, kes oli tõesti hästi hingega asja juures, jooksis öösel kella 2ni minu vahet. Tegi ka pisut põetaja tööd.
Sest põetaja - andeks, mulle ei meeldi öelda teiste kohta negatiivselt, kui seekord ütlen - peaks mõtlema tõsiselt, kas põetaja töö sobib talle. Ta käratas kell 2 öösel mulle: "Teil peabki halb olema, te olete haiglas!" Käratasin vaikselt vastu "Soovin Geat, mitte teid." Gea tuligi. Tegi valuvaigistit. Andis lonksu juua. Kohendas teki. Jäin lõpuks magama.

Mul oli sapijuhakivi opp... omaenda sünnipäeval.

Jätkan homme.

Tahan korralikult magada oma voodis. Üks asi, mida haiglas ei saanud teha, oli magamine...

Kommentaare ei ole: