Kolmapäev, veebruar 28, 2018

Jätk haigla olemise loole ehk haiglas jääb ellu võitleja

Teen lühidalt, kuigi haiglavoodis lebades tahtsin romaani kirjutada.

EMOS juba algasid hea ja halba võitlus.
Paluti isiklikul abistajal koju minna, helistavad, kui selgub, mis minuga saab. EI helistatud.
Minu poeg Silver, kes sõitis välismaalt koju juba, helistas ka. Lubati samuti helistada. EI helistatud. Ma ise sain läbi pahaolemise aru, et kellest rääkidakse on  minu Silver. Õed - arstid arutasid, kas on võimalik, et tal on poeg... Naeratasin omaette.

SILVERIGA ei suhtlenud keegi. Minu omaenda kõige lähedasema inimesega. Kuigi ta palus. Käis tihti mind vaatamas.

Isikliku abistajale Oksanale helistati mitu korda järjest, kui teati, kuna koju saan.Seda tegi ka haigla SOTSTÖÖTAJA, keda ma ei näinudki.

KAS MA RÄÄGIN - see oli küsimus, mida kuulsin sadu kordi.
KAS MA ARU SAAN - see oli teine küsimus, aind natu vähem.
OLEN NII VÄIKE, et põetajad vaatasid ja otsustasid, et nad EI JÕUA MIND TÕSTA ÜKSINDA.
RATASTOOLI tõi Silver kodunt, sest öeldi, et neil pole. Ja nad ei pane mind istuma. Pühapäevaõhtul panin end maksma, sest mul oli juba lamamisest väsimust. Jalg oli kange, et mobiiliga ei saanud hakkama kohe... Vahepeal olin headel hetkedel külalistega ratastoolis istunud, isegi tilgutiga koos sõitnud.
WC - ei. Mähkmed ja siis tõste ka sageli mind kahekesi. Külalistega käisin wc-s. Eile hommikul koju tulles andsin päris hea etenduse põetajale, kui naeratasin, et ma ei vaja mähit... Mul ei ole neid iial olnud. Ta jäi paariks sekundiks tummalt seisma. Nojaa, kui oleks näinud veel, mis mul seljas oli, siis... 
Saan aru, et kehvadel hetkedel on ehk mähid isegi kasulikud, nt opi järgsel ajal, kuid kui inimene saab ise wc-s käia, siis... või potitoolgi...
Mulle meeldis kõige rohkem põetaja Kalina, kes oli nagu päike ja särav, tõi palati rõõmu.

VEENID mu käel olid õdedele Geale ja Kristiinale superlux. Kunagi varem pole mulle nii hästi kannuuli pandud ega verd võetud.
Emos aga aeti tilgad naha alla. Sealne õde ei pannud uuesti, sest EI saa panna. Nii ütles teistele. Minust oli suva.

Aitäh kindlasti õde Kristiinale. Tema oli esimene õnnitleja sünnipäevahommikul.

Arstid, valve ja raviarst Samovitš eriti minuga ei rääkinud. Alles eile panin ta endaga rääkima, selgitasin, kes on isiklik abistaja.

Seega, ega ma ei saagi aru, kuidas endoskoopiline opp läks. Kindlasti mitte tavapäraselt, SEST ARSTID EI ARVESTANUD, ET PISUT TEISTMOODI, puudega ja väike ka. Paljus on ebamääraselt vastuolu.

Praeguseks on uus kirurgiline opi aeg teada, kuid siiski tahaksin teada, milline risk või oht tegelikult mul on, või ei olegi... Otsin nüüd teisigi arste, kes oskavad ka rääkida ja selgemalt. Mul on praegu küsimus, kui palju kive sisse jäi, üks või kõik... Rääkidakse üht, haigusloos kirjutakse teist...

Kommentaare ei ole: