Aasta algas imehästi ja väikeste üllatustega ja...

... ka lühikese õppetunniga MTA-le. Loodan, et midagi panid kõrva taha. Mul oli vaja seoses MTÜ küsimusega maksuametiga suhelda. Kirjutasin. Automaatne vastus, et on kirja kätte saanud ja nemad ei vasta kirjalikult... Helistasid mingi aja pärast. Alguses ametnik ei saanud aru minust üldse.  Kümme korda ütles, et ei kuule ja ei saa aru. Mina ei andnud ka alla, rääkisin juba pikemaid lauseid ja nõudlikuma häälega - saage kord  aru. Proua ametnik jagas miskit ja äkki küsis, kas ma ikka aru saan, kui tema räägib ja kui mina vist ei räägi. Naersin omaette. Ütlen jahjah. Sellest sai aru. Asja kõige tähtsamat ei öelnudki. Kirjutasin uuesti. Nüüd kirja lõpu, et mul on kõne - häälduspuue, võite helistada , kuid ei pruugi aru saada... Siis vastasid kirjalikult.

Selline on siis meie asjaajamistele ligipääs.
Olen juba kaua aega tähelepanud, et paljud asjamehed või ka asjanaised eeldavad, et kõik kliendid kuulevad ja rääkivad - paluvad helistada ainult.
Andke andeks, mõni ei saa selgelt rääkida ja mõni ei saa üldse rääkida. Mõni ei kuule.

Alati peab selgitama ja topelt ajavaru varuma, et asi korda ajada.
Vahel ajab see lihtsalt närvi. Tahaks midagi muuta...
Vahel naerma. Eriti siis,   kui  küsitakse, kas ma ikka aru saan, kui teine räägib.

Vahel ei saa ka aru, mida teine räägib ja siis, kui see küsimus ei ole asjaajamisega seotud. Ausalt ka.

Aga täna lõppes hästi.

Hommikul küsis Ulvi luba, kas võib panna Lihula raamatukogu lehele facebook´is kuuks minu näituse pildi. Nii armas, et näituse hetk hakkab  taas omaelu elama!

Järelikult mu näitus(ed) on kuidagi inimestele hinge jäänud...

Raamatudest kuusepuu on olnud mu maalidele ägedam koht maikuus veel. 

Aga hea, et mina vaid mäletan Lihula mineku viimase minuti närvipinget ja hea, et ma ei loobunud viimasel minutil minemast...

Nüüd on rõõmu - mäletus loodetavasti  paljudel...
Veel sain teada, et Tiidu punutud korv ootab ikka veel mind Lihulas. Seda  korvi tahtsin nii väga endale, korvi nägin siis, kui tõin näituse Lihulast koju. Korv oli Tiidu korvide näitusel. Arvasin ammu, et ollakse ammu unustatud, et korvi tahtsin mina... Nüüd on vaja kunagi Lihula raamatukokku minna suurema autoga ja tuua korv koju... Enne vaja veel mõelda, kuhu elamises korv panna... Aga olen õnnelik.

Veel sain täna ühe hullusega hakkama. Ma ikka suudan olla spontaanne ja teha välk - pauk otsuseid, mis võivad mingil viisil edasi viia. Sellest hiljem. Õigel ajal.