Pühapäev, jaanuar 06, 2019

Vahetevahel tuleb selgus ja vastus hoopis hiljem...

... aastate pärastki...

Täna aastate eest oli hetk, mida siis mina ei tahtnud... Kui ma üldse olen olnud tõelises depressioonis, siis olin. Kuid siis ei võinud seda olla. Peaaegu keegi ei tahtnud seda näha... Ma ei rääkinud paar kolm kuud eriti kellegiga...

Täna mõtlen, et kohutavalt valusat hetke oli mulle vaja, et minu oma tugevust veelgi tugevdada ja olla see, kes olen praegu. Siis olin 22  ning mulle näis  vähemasti mind võluv elu on otsas...
Ja järsku oli jälle absoluutselt kõik teistpidi. Võluv elu ootas mind ees.
Ootab praegugi...

Vahel on hea mitte teada, mis saab olema järgmiseks. Lasta elu - olul kulgeda... Kõige raskemal ja  nukramal hetkel... Näidata oma tundeid... Ja hoida sügavas hinges ikka lootust ja usku...

Täna olevat ülemaailmne kallistamispäev. Kallistagem siis!
Mina mäletan üht kallistust tol karmil hetkel. Siirust täis. Ehtsat. Aga tookord oli kallistus ainult siiski unenäos...

Kommentaare ei ole: