Sind ei ole juba kolm aastat, kui vaatan kalendri. Ma ei usu seda. Keeldun uskumast... Täpselt nagu siis... keeldusin uskumast, kui sain teada sind ei ole enam... Tegelikult oled kõikjal, kui meenud ja mõtlen sulle... Siis kui tunnen ees ja taga ummikut, ja ka üksindust... Ma tean, et sa valvad ja annad jaksu, vahel ka siis, kui mina ei mõtlegi sulle ... Kõik on jäänud nii nagu omal ajal, kui saatsid sõnumeid täpipealt siis, kui  vajasin sinu mõtteid ja toetavaid sõnu... Minagi saatsin sõnumeid õigel ajal, kui vajasid... Meil oli kummaline telepaatia... Praegugi on imelikult armas nähtamatu tele. Ma tean, et teistel on raske mõista, et ma ei ole hulluks läinud ja ma ei asju ette... Su hing on igalpool... Aga teised ei peagi kõige mõistma. See teema on meie hingede teema.  See kuulugi vist mõistmiseks... Ega minagi ei mõista, mis võib olla sealpool ning kuidas sa suudad  seal teha seda, mis mina siin maailmas teed... Anna see andeks. Anna andeks, et oli hetki, kui ma sind üleüldse ei mõistnud ja soovisin sinust kaugemal ja eemal, kohtudes vahel ei vaatanudki sulle otsa... Ma ei suutnud aga  pikalt eemal... kaugemal olla... Sa ise ei lubanud seda - ikka ja jälle tulid naeratustega mulle lähedale tagasi. Nüüd  sa ei saagi enam kaugele minna. Sa oledki kaugel... ja samas nii lähedal. Jäädki lähedale.
Selle pildi leidsin alles mõni nädal tagasi. Pooljuhuslikult. Kui mu elu mõtlikum aeg. Sa nagu ütlesid ka, et oled mõtlik koos minuga ja annad jaksu mulle... See pilt peaks olema tehtud 2007 enne jõule JAA koolitusel Waides... Mäletasin seda pildi, ta peaks siingi blogis olema, kuid ma ei leidnud, otsisin küll.. Oled küll kaval poiss, alati tembutad... Isegi nüüd piltidega.... Ja paned mind õigel hetkel südamest naeratama... Kuidas seda teed - ma ei tea... 
Su soovid on mul meeles. Soovid, mis sa Pärnu haiglas mulle soovisid... Ma olen kirjutanud ja maalinud palju, kuid mulle näib , et mitte nii palju kui sa soovisid . Aga ma jõuan veel kirjutada ja maalida, joonistada ja koolitada... Sind kirjutasin ka raamatusse, ma loodan, et sa ei pahanda... Mulle näis see väga tähtis.  Armastust, seda õiget armastust pole ma ei leidnud... Mõnikord mõtlen vaadates pilvi, et ehk sa mõtlesid endalegi teadmata, hoopis suuremat ja laiemat armastust, kui õige peika leidmine ... Et võib - olla see suurema armastuse leidmisel olen poolel kitsal teel... Olen kuulnud lihtsalt palju , et mina ise olengi armastust... Sina teadsid seda. Kuigi oli hetki, kus ma ei uskunud sedagi...  Nüüd tasakesi hakkan uskuma... Aitäh, et olid ja oled olemas. Sa olid ja oled igavesti sõber südames...