Pühapäev, veebruar 16, 2020

Pannkookidega pühapäevahommik

... Pohla - õunamoos pannkookide peal. See oma keedetud moos. Keetsin augustis. Siiani on hea moose külmkapist võtta.
 Mul on küll kelder ka, kuid ma isegi ei tea, kas seal saaks hoidiseid üle talve hoida...  Kunagi ammu - ammu oli aga kelder tähtis koht...  Lapsena sai keldris mõnikord mängitudki. Oli päris suur kelder siis. Puuriidagi laotud vanematega... Osa puidki oli keldris - mäletan. Meil oli ahjuküte. Puuriida ladumine meeldis mulle, sain laduda umbes põlvekõrguseni. Alustada seega. Puuriidasid sai õuegi palju tehtud...
Äge mäletus...

Täna olen üksinda kodus.
Naudin.
Mul on puhkus vaja. Et kuulada omi mõtteid. Koguda jaksu edasi rallimiseks.
Pealegi nii palju on teha. Kodus töö ei lõpe iialgi ju - sellist lootustki ei ole...

Täna 29 aastat tagasi sel kellaajal ei olnud mul aimugi veel, et homme mõned minutid peale keskööd  olengi esimest korda ema...  Natukene eriline tunne on. Kuhu on jäänud need aastad... Tundub pikk pikk lõpmatu aeg selja taga ja samas näib nagu eilne päev... See hetk jääb alati... Emana soovin tänagi nagu soovisin siis, et tüdrukul läheb elus hästi. 😍Vahetevahel mõtlen elu üle ning mõtlen isegi, kas und ikka ei näe oma elust - kuidagi hästi ilus ja uskumatult hea on olnud kõigele raskustele vaatamata ja kiuste... Mind on ikka kellegi kõrgema poolt hoitud. Olen selle eest tänulik.

Aitäh sõbrad, kelledel olin sõbrapäeval meeles! Nii hea on mõelda, kui te olete olemas mul. Eriti olen kohmetu vähe, kui minu head isiklikud abistajad ütlevad ikka ja jälle, et nad minult saanud palju - palju ja tänavad mind olemasolu eest - see on see, mis teeb heaga sõnatuks vahel. Me kõik ei ütle seda kõike sõnade pärast, et teha üksteistele lihtsalt rõõmu... See sügavam ja siiram.

Kommentaare ei ole: