Teisipäev, veebruar 04, 2020

Tants jätkub

Tants muutub kuidagi ebameeldivaks tõestamistantsuks...

Sain tutvusmiseks ja ettepanekute tegemiseks valla isikliku abistaja teenuse eelnõu. Olen mitu päeva tumm ja shokkis. Püüan teha palju - palju omapoolseid  parandusi ja ettepanekuid. Sest eelnõus on mingi uus teenus, mitte hea ja asjalik isikliku abistaja teenus. Teenus, mis on küll IAT sildi all, kuid milles saab välja lugeda, kuidas tahetakse erivajadustega inimeste iseseisvat elu piirada ja kontrollida. See on absurd kuubis. Pehmelt öeldes. See mõte tuli esimesena, kui hakkasin rahulikult ja heatujuliselt eelnõud lugema.
Ma tean, et ehk ei tohiks siia veel kirjutada, võib - olla on saladuskate all... Aga kui vaikiksin ja annaksin alla, keeraksin Kuldvõtmekesega oma elu lukku ja olekski rahu majas. Kuid mina ei soovi veel nelja seina vahele surma ootama jääda . Natuke liiga vara veel. Mul pooled eluunistused veel pooleli, täitmata... Ja neid ei saa keegi teine minu eest tegevusplaani panna...

Kui see määrus kui  sellisena, nagu praegu on, peaks 12. veebruaril vastuvõetama, siis on minu täisväärtuslikul ja üldse iseseisval elul ilusti kriips peal.
Ütlen ausalt,  see oleks tegelikult oht ka teistele isikliku abistaja teenuse vajajatele.
Loodan, määruse eelnõud saame parandada...

Ma ei mõtle praegu absoluutselt rahale. Raha teenusele olevat piisavalt, kuid üksnes raha ei tee minu täisväärtusliku elu. Raha on elamise abivahend.

Olen palju rääkinud Kastre vallas isikliku abistaja teenuse ideoloogiast.
Tundub, et tulemusteta. Kahjuks.

Kurb, v äga kurb on mõelda, kuidas erivajadustega inimene ratastoolis või ehk kellel on nähtav füüsiline puue peab x kordselt end tõestama, et ta on siiski ise inimene. Tehakse aplause, kui tublid ollakse, kuid seesama puudega inimene tahab tõesti oma elus tantsida iseseisvalt pisut rohkema füüsilise kõrvalabiga , siis aplaus vaibub...See ei ole nagu ette nähtud.

Seni, kuni jaksan,
elan veel.
Kõikide kiuste.

Palun, aplause mitte teha. See pole  õige koht...


Kommentaare ei ole: