Reede, veebruar 28, 2020

Huvitav koolitus

http://www.valgusesaar.ee/virgunud_keha.htm

Tekst on küll väga raske. Aga läheksin koolitusele meeleldi, kui rahakott lubaks...
 Kuid mõtlen sedagi, et ehk ei olegi väga vaja mulle seda koolitust...
Sest et
arvan, et olen suhteliselt palju tööd teinud nii oma keha kui ka oma hingega. Mõned aastad aeg - ajalt päris teadlikult. Teised, isegi parimad sõbrad ei pane tähele ega saa sellest hästi aru... Ega ma polegi sellest veel väga avalikult rääkinudki... Võib - olla kunagi hiljem teen sedagi.
Aga kogu elu on mind huvitanud,
miks mina saan hakkama, kui mõistuse järgi ei peaks ju saama... Miks olen rõõmus ja särav, kuigi mul oleks maru kerge olla nutune alla andja... 
Huvitanud vahel vähem, mõnikord rohkem...  Mu keha ei ole mind kunagi eriti häirinud, pigem olen kartnud, et teised ei võta sellist keha omaks, sest selline on neile mitte omane. Ei ole mõistusepärane. Ja see on mind harvadel juhtudel panud hirmugi tundma... Aga siis on mulle appi tulnud minu armas hing...
Minu keha ja minu hing on kohanenud ülihästi teineteistega. Teevad üli lennukalt koostööd.
Ja see on see, miks tunnen iseendana imehästi.
Tegelikult tunnen tõesti päriselt ka iseendana väga väga imeliselt. Ka siis, kui mul on raske. Mured. Kui valgusepraod pimeduses on kitsad... Nutan muude asjade pärast, kui oma puude pärast - olen sellest ammu aru saanud...

Ma armastan oma keha.
Ma armastan oma hinge.
Armastan iseenast ja iseenda kaudu või läbi suudan armastada maailma elu ja unisversumit, paljusid teisi inimesi...

Kõlab liiga kõlavalt.
Tean.
On olnud aeg, kui mulle omale tundus see ka liiga kõlavalt, kui keegi on öelnud, et "oledki ise armastus" või veelgi  sügavamaid arvamusi minust... Need tekkitasid mul külmavärinad ihule... Püüdsin isegi unustada häid uskumusi... Sest ma ei suutnud ise seda mõista. Näisin pisikesena ja mõtetu olevusena siin maailmas...
Need ütlejaid on aga siirad ja ausad. Need ei ütle lihtsalt, et "oi, küll sa oled tubli" - see oleks olnud neilegi liiga igapäevaliselt sõnakõlks. Loomulikult on vaja tublitust igapäevaliselt rõhutada, kuid vahel on siiski rohkem vaja, et areneda edasi...

See pikk pikk teema.
Võib - olla kunagi jätkan...

Kommentaare ei ole: