Neljapäev, veebruar 13, 2020

Kõige kiuste läheb rallimine edasi

Ja loodetavasti vahel tuleb kiirustki ületada. See meeldib mulle eriti.
Rallida kahesajaga.
Elada sajakümnega.
Mind ei sega keelavad hinnangud või mis iganes. Olgem ausad, need ei näita tihtilugu tõepäraseid võimeid isiksusel. Tahtejõud kasvab inimese seest, mina arvan, et südamest, mitte füüsilistest välisteguridest...  mis on pahatihti siin maailmas olulisemad, kui vaimsed ja hingelised võimeid... Igalühel on omad võimeid ja tahtejõud, mida ei näegi. Nagu tuult ei näe, kuid siiski on  suuremaid ja väiksemaid tuuli...
Teate, olen nendel teemadel üht ja teistviisi kirjutanud. Bloginud. Mul endal juba tekib pidurdustunne.
Oma pidurduse sean ise endale. Seda ma ei soovi.
Mu elu - olu on poolhalvatud juba. Mulle piisab juba...
Mina ei ole ometigi omaenda vang...

Tänane hommik tõi mitmeid  häid üllatavaid sõnumeid. Annavad usku ja lootust, et mu elu läheb hullumeelselt ikka edasi.

Sain kutse Tartu Psühhodraama Instituudi sünnipäevakonverentsile 27. märtsil. Armastusesaalis Aparaaditehases. Seal ma ei olegi veel käinud   - nüüd satun sinnagi. Tegelikult nii armas, et mindki kutsuti. Andis särtsu juurde.
Üldse ehk on märtsis mitmeid üritusi, kuhu lootus minna. Olengi olnud liigkaua kodune. Nelja seina vahel. See pole minulik... kuigi kodus olemine meeldib mulle väga. Kodukana ei ole ma jätkuvalt. Olen Tiiatibu vaid, kes tunneb end hästi, kui saab olla elumöllu keskel.

Kommentaare ei ole: