Neljapäev, veebruar 20, 2020

Tants läheb kuhugile metsa

Mind hakatakse hindama!!!
Alles hinnati mu töövõimet. Seda võimet mul ei olegi. Hinnati arvuti ja telefoni põhiliselt. Keegi ei tahtnud mind näha.
Järgmine teisipäeval tullakse vallast külla.  Mind hindama, nagu aru sain.  KAS vajangi ja kui palju vajan isiklikku abistajat, koju. Esimest korda elus tullakse mind hindama koju.  Ei ole hea tunne. Alandav tunne on kuidagi.  Ainult kuramuse hea teenuse, mis on olnud 20,5 aastat mu elukunsti värvid,   pärast.
Ok, tullakse hindamist proovima. Kuigi tegin juba ühe testi, mille vastuses sain, et minul puudub  vajadus isiklikke abistaja järele. Soovitasin üheskoos veel mõelda, kuidas isiklikku abistaja vajadust mõõta ja hinnata. Kuidas mõõta aktiivsust ja positiivsust... See on küsimuste küsimus.
Kuid ei öeldud, et tullakse lihtsalt arutama ja mõtlema...
Hea on,  kui tullakse õppima ja veel arutama. Ma olen öelnud aastaid öelnud, et teen väga hea meelega vallaga koostööd. Mind ajab pisut närvi, et kõik asjad, mis oleks võinud ammu ilma tehtud olla, jäetakse viimasele hetkele.
 Teenuse vajaduse vaatamine minu suhtes on mingil moel hilja juba, sest mul on elutants ammu selge... Minul ei ole mingit huvi omi tantsusamme sassi ajada. Sellest võib tulla ummik ette.
Võib - olla mõtlen üle.
Võib - olla sõdin vastu hea asjale.
Kuid mul on tõepoolest tunne, et mind võetakse kohati  kuidagi katsejänkuna, mitte teenuse pisi eksperdina. Ma ei tahagi olla suur ekspert. Kuid mul on omad kogemused, mida teenuse osutajal hetkel ei ole. Minu teada ei olda näinud isikliku abistaja teenust lähedalt ega olnud sellise  elu sees, nagu on ratastoolis elamine. Olen ausalt väsinud olla "oi kui tublid oled ja oled suur eeskuju", kui tegelikult võetakse seda kuidagi teistpidiselt...  Nähakse füüsilist, see vajab ju kiitmist...  Aga süda vajab siiski ausus aga,  ausalt kiitmist või ka laitmist.

Töövõime puudub.
Isikliku abistajat ka nagu ei vajaks... Või iga aasta tuleb uus hindamine ...
Ela nagu hindamiste pärast. Kellegile oleks tööd ikka.
Aga minu enda elu ...
See nagu puuduks ka.
Ja  suremiseks pole ka luba...

See tunne on hetkel...

Süsteem lonkab.

Nõrgematel on mitme kordselt jõudu vaja, et elada ja tõestada, kui tugevad nad tegelikult on.

 https://leht.postimees.ee/6904264/noor-hooldekoduelanik-meditsiin-hoiab-elus-neid-kes-kunagi-elama-ei-hakka?_ga=2.42836716.834337462.1581089334-1100570097.1518552280&fbclid=IwAR10ekDh4wlbzh9q-hITHLlrNC5FjZfPNfU6RHkt5QtrPHgslu4hmaXPnzE

Mul on hea meel, et vähemast Kastre vallas IAT osutamise määruses sain välja jätta - kuigi ma ei ole veel vastuvõetud  määrust -   et hooldekodu elanikud ei vaja isikliku abistaja teenust. Siit saab ju edasi minna üle Eesti...
Loreta vajab ilmselget isikliku abistajat.
Hindamatagi.

Kommentaare ei ole: