Reede, veebruar 07, 2020

Nüüd mõtlen pisutki iseendale

Hakkan maalima.
Selle nädala pinge tahab mu seest välja tulla...

Lülitan end kõikest välja. Tahan ise olla.
Kuulan lemmik muusikat.
Luban endale pisaraidki maalides.

Eile tõi veel ühe ettevaatlikuse hetke ja see pani mõtlema, kui kergesti võiks minu elu kokku kukkuda ainult sellepärast mingi uus sotssüsteem seda nõuab... Sellele , kuidas olen terve elu olnud ISE, ei mõelda... Kuid arvan, et nüüdki jään püsti. Olen kõva tüdruk, ütles eile Marika Sauelt. Hea, et keegi mulle seda meenutas. Tegelikult eile õhtul kuulsin sarnaseid sõnu mitmelt... Aitäh selle eest. 

Ma kindlasti teen oma asju edasi omamoodi. Mitte keegi ei saa minu eest unistada. Ma ei jää nelja seina vahele... Mul on nii palju veel teha, ka seda, mida m a veel  ei teagi täna, mida veel teha... Mu hing soovib mu kehas vaba olla ja jääb selleks, tean. Ka pärast surma... Uskuksin, et elu ei veereta enam lollakaid takistusi, mis võiks ometigi olemata olla, teele ette.. Eksisin jälle.  Või oligi elu liiga lihtsaks läinud... Olin unustatud nagu, mis on südamevalu või millegi kadumine... Aga nii see ei ole ju.
Head õppetunnid taas.
Elu on parim kool.

Ma ei ole üksi, kuigi ausalt tunnen hetkel nii. Ühelt poolt on see heagi. Saan ise endaga olla. ..

Kommentaare ei ole: