Kolmapäev, veebruar 19, 2020

Lahe

 On olnud lahe päev.

Hommik algas Johanna ja ta pisipoja sünnipäeva õnnesoovidega. Hugo naeratas koheselt, kui ta esimest korda elus mind nägi - see oli  ARMAS kink mulle 😍 
 Kuna Tallinnast tulid Kristina, Jüri ja Taavi mulle  tõllaga (bussiga) ukse ette, et mind kaasa võtta Võrru,  Kubija hotelli vunki mano ühele meeskonna koolitusele, siis Johanna tuletas meelde  trepil endist isikliku abistaja töö nippe. Kuigi oli lihtsalt mulle külla tulnud... Need nipid ei lähe meelest, kui need kord saavad selgeks.


 Viimati sõitsin invabussiga  eelmine aasta Võrus, Vunki manol.
Need pildid tegi Kristina.

Võrus tundsin hästi end. Hea on, et mind on võetud kuidagi omaks, kuigi ma ei ole võrulane... Mu vanaema oli, kuid seda tean väga uduselt... või hoopis vanaisa... Ma ei tea ausalt, kuid kuskilt on mu mällu sööbinud, et keegi oli seotud Võrumaaga...Seda saaks ehk uuridagi, kuid las see jääb ...
Mõtlen, kui minu kaudu saab kuidagi sealsete puuetega inimeste elu ja üritustest osavõtt paremaks, siis saab minugi elu natuke rõõmsamaks jälle. Ja minu südameteema on ja jääb isikliku abistaja teenus ja isikliku täisväärtusliku elu kättesaadavus. Selleta ei saaks ka ürituste korraldajad võõrustada erivajadustega inimesi nagu täna. Võrdväärsena teiste osavõtjatega.

See on lahe tunne  olla inimene inimeste seas!
Mitte füüsiliste puuetega inimene, kelle eest peab vastutama ja otsustama inimeste seas... 

Kommentaare ei ole: