Laupäev, veebruar 01, 2020

"Hetked elust endast"



Kunagi suvitasin Elvas sedasi...
Sellest päevast ma aga ei mäleta mitte midagi... Võisin siis kahe - kolmene...
Ainult pildilt võin aimada, et mul oli ka siis lõbus ja nauditav päev.












Tänagi oli Elva Kultuurikeskuses tore ja asjalik. Minu kui kunstniku jaoks on olnud meeldiv tööpäev. Sain aru tänagi, et rõõmu andmine teistele on mõnusasti rõõmus, põnev ja väsitav töö. Seda enam, et eile õhtul oli korraks masenkas kallal, mõtlesin,et jätan kõik sinna paika... Vahel on mul neidki hetki. Magasin vähe ja mitte halvasti, kuid lihtsalt ei tulnud und... Hommikul aga naeratasin. Särasin. Nagu üks Tiia peabki tegema. Seda mitte sunnitult. See on ju minulik.   Lihtsalt mul on ka õigus morn olla, kui kõik lööb pea kohal raginal kokku.Ei ole mõtet valetada, et kõik aind lust ja lillepidu. Nendes mustades hetkedes saab ka alati leida positiivset...
 Täna oli mul abivägi suuremgi kui tavaliselt. Mul on tohutult hea meel, et alati leian ja leidub keegi, kes tuleb appi ja on lihtsalt olemas. Sõbrad, tuttavad, endised ja praegused isiklikud abistajad (vahel on mul tunne, et ma ei saagi jagada enam abistajaid endisteks või praegusteks, nad on lihtsalt minu inimesed, minu isiklud abistajad) või ka võõrad, kes saavad natu kohe omaks...   Täna sõidutas maalid Ülev, keda nägin hommikul esimest korda.
Minu kõrval olid Mirjam ja Hanna.  


 Tegime Elva Kultuurkeskuse kontoris väikese lõunapausi.

Maarja luges avamisel minu luuletust "Üksindus". Raamatust. See luuleline hetk tuli mul spontaanselt. Ja mul oli juhuslikult käepärast Maarja, kel hea kõlav  hääl. Ma isegi ei teadnud, kas ta oli üldse avalikult kunagi välk pauk luuletust lugenud...
Mulle oli oma luuletuse lugemine näitusel esimest korda.

Jäeti minult luulekogugi ootama!

                                                                 Tõeline galerii.


 Valisin Hanna avamisel enda kõrvale ja tõlkijaks. Taas. Minu arvutusel oli meil koos teha kaheksas näitust. Tegelikult mul oli kogunisti kolm tõlki!

Hannaga ei olnud me mitmeid kuid näinud. Vahepeal tuleb pausid suhtele kasuks. Minu puhul ongi see oluline, et isiklik abistaja ei teeks tükki tööd, vaid kooskõlas südamega ja minuga ühes taktis... Tänagi mitu korda mõtlesime Hannaga täpselt ühte moodi ja ütlesime mõte välja üheaegselt - see on tipptase minu ja isikliku abistaja vahel. See tele ei kao ajaga. Täpselt nii samuti ei kao oskus mind abistamine, minu abistamise nipid ja nii edasi.

                                                               Kultuurikeskuse Lea.
Panime üheskoos näituse üles. Kuigi mul oli mõni hetk tunne, et ma segan teda... Aga mul on õnneks või kahjuks siiani kunstniku ja kunstiõpetaja Oti uskumine, et õige ja hea kunstnik ütleb / paneb  ise näituse üles. Ja ma ei vaata kunagi v ärve ega suurust, vaid mul käib panemine tunnetega. Tunnetan ju oma maale...  Nii saab minulik näitus. Ma ei taha öelda, et teistmoodi oleks kuidagi vale... Kuid minu näituselt kaoks see miski, mis seob...
Lea on vahva. Ja sai minust hästi aru. Tõesti hästi esimesel korral. 






Täna hommikul veel ärevuses    ja pabinas...

Õhtul tantsisin ka nagu kogu Eestimaa...


Pildid täna Tiidult ja Hannalt. Ja on veelgi...


Oli hästi hea päev.

Kommentaare ei ole: