Esiteks - kursuse lõputunnistuse SAANGI kätte, kui natukene kursusetööd kohendan. Eile vastati mulle niimoodi.
Nukrus on täna tähtsam, kui rõõm. Minu/meie koera, nimega Morell, ehk hellitusnimega Morru, enam ei ole. Ma ei mäleta, kui palju siin temast olen kirjutanud, aga Morru sain 2004. a. jõulukingituseks. 2 aastat elas Morru minu sõbranna Karini juures, nii et me jagasime teda Kariniga kahepeale. Pidi teine jääma väikeseks toakoeraks, aga kasvas elevandisuuruseks:) Viimane kord, kui Karini pool käisin, polnud mul aega Morrut kallistada, kuigi Morru lakkus mu selga ja jalgu, kui mind süles tuppa viidi. Olin hommikul Wildes kohvetamas, kui Karin sõnumi saatis - 2 sõna, "Morru surnud". Olin üsna šokis, ei saanud õieti aru, mida Karin rääkis, kui tagasi helistasin. Aga teadsin juba mitu päeva, et koeral oli debrekas kaelarihma pärast... Jah, tal oli hästi kõva hääl ja ta oli hästi suur - hirmuäratavalt suur. Aga tegelikult oli ta niisugune sõbralik äpu... Ja OMETI mõned tahtsid teda kohtusse kaevata - selle eest, et koer elab koeraelu... Absurd ! Loodan, et saan varsti rohkem teada, mis tegelikult juhtus....
Ärge keelake loomal ka ISE LOOM olla !
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar