pühapäev, aprill 29, 2007

Kiri iseendale :) ja ...

Eile tuli EI - koolituse kiri iseendale. Osavõtjad kirjutasid lõpuks positiivse kirja iseendale. Kirjad ümbrikkudes, millele kirjutasime enda nime ja aadressi, said kõik Kaupo kätte. Kaupo lubas kavalalt x ajal postitada. Nüüd ongi ta seda teinud.
Lugesin hetk tagasi kirja endale läbi. (Eile ei suutnud lugeda.) Pisarad silmis. Ega kirjas erilist uut ei ole, olen aeg - ajalt ikka ja jälle meelde tuletanud. Täna mõjus see positiivsus iseeendale eriliselt. Kirja lõpus on read:
"... Oled TUBLI, et julged olla õnnelik ikka veel!
Ära unusta olla enda moodi!
Sinu Tiia"
:) Kaupo ajastas küll minu puhul kirja saatmise täpselt õigel momendil.
--------------------------------------------

Mis oleks, kui kõik tänava noored märatsejad kirjutaksid iseendale kirja, kui palju head siiski neis on ? Uskuge, see on tohutu raske ülesanne. Ma ei taha uskuda, et lõhkujad ja kaklejad soovivad lugeda omas kirjas, oma käega kirjutatud sõnades välja, et raev ja absurdne tigedus kes - teab - mille - vastu ongi head temas. Head näha on tegelikult palju raskem, kui paha.
Kui paljud vanemad on öelnud lastele "ole hea laps" selle asemel "ära ole paha laps"? Ma ei taha kellegile liiga teha, aga tänavarahutused on kohati noortele lõbu - mõelge ometi, me oleme kangelased lõhkudes. Rüüstamine ei saa kuidagi seotud olla ajaloo mälestusega. Negatiivne keelamine suurendab vahel lapse mässumeelsust soovimatult.
Ma olen küll politsei poolt.
Noortele on hetk õige möllu teha. Olukord aitab kaasa. Ilma et nad tagajärgedele mõtleksid... Nagu märulifilmis... Huvitav, paljud üldse annavad aru, miks nad laamendavad... Kindlasti on neidki, kes ei teagi päris hästi ajaloolist tausta. Mis pistmist on ajalool ja alkoholil...
Mul tulid neljapäeva õhtul meelde lapsepõlves vaadatud krimi- ja sõjafilmid, mida ma tegelikult kartsin vaadata. Ma ei suutnud kujutada, kuidas inimesed saavad olla vastastikku julmad. Ema rääkis, et ega meile enam ei tule sõda -- see on minevik. Ma ei uskunud. Sest raadio rääkis päevast päeva mingist sõjast kuskil maal ja tuumapommist.
Kartsin.
Ma ei mänginud lapsena ühtegi korda sõda. Ei sallinud mängurelvi ega sõjamasinaid. Mul ei olnudki neid. Poistel oli. Vahel tahtsid nagu lubada ka mängimiseks. Mina ei olnud meelitatud. Ma ei oskanudki sõjamänguasjadega mängida. Ma ei teadnud , miks ma pean mängultki haiget tegema või tapma...
SEE, MIS PRAEGU TOIMUB EESTIMAAL, ON KURB, VÄGA KURB... JA USKUMATU... Loodan, et enam nii hulluks asi ei lähe nagu oli.. Sooviks uskuda, et Eesti on rahumeelselt mõistlik riik ja enamus elanikke on targad asjade ajamistel. Vähesed, kes on rüüstanud lihtsalt lollitamiseks, suutsid teha laastava töö .
Ei ole võitjaid.
Ei ole kaotajaid.
Kõik on kannatajad.

Kommentaare ei ole: