Käisin Jaani kirikus jumalateenindusel. Kõlasid kirikukellad kõik aeg minnes pikki Rüütli tänavat... - ilus hell tunne tuli hinge juba õues, tänaval. Jutustuse teema oli naermisest ja nutmisest. Hästi hea. Hästi heade kildudega :) Mina küll ei ole suutnud vist kunagi nutmisest nii positiivselt mõelda. VIST ei ole. Kuigi olen püüdnud mõelda. Hästi hea oli istuda kiriku vahekäigus ja mõtelda omi mõtteid ja soovida endamisi kõigile aind parimat. Näiteks armulaua aeg.
(Ma pole kordagi elus armulaual käinud... Või ükskord... ammu kunagi.... Tunnen, et mina ei ole armulaua vääriline. Mul pole südamesveel nii palju armastus ja andestus, et minna armulauale. Tean, et seal võib küll andestust paluda pattude ja lunastust saada, kuid samas tajun, et kõike selle osaline olla peab tundma püha hinges :) Võib - olla on vastuvaidlejaid! Mina tunnen niimoodi.)
Täna on vana surma - aastapäev. 29 aastat tagasi... Täna mõtlesin, et tegelikult võin naeratada. Mitte kurvastada, et kogesin vanaema hoolitsust vaid 11 aastat oma elus. Kindlasti suutis ta anda rohkem, kui lapsena suutsin teadlikult vanalt vastu võtta. Usutavasti võtttis mu lapselik alateadvus vastu neid tõekspidamisi vanaemalt, mis kestavad minus tänaseni.
Vanaemaga õppisin vist unistama. Ta ei kahtlenud, vähemasti minu silme ees, ühtegi korda, et ma ei tule elus toime. Juhtusin nägema ühel pühapäeval etv´s vist "Puudepunkti", kus üks isa ütles umbes selliselt, et tema EI oska enam unistada, mis lapsest saab... Mul jooksid värinad üle keha. Ta ütles seda oma lapse kuuldes. Mõistan suurepäraselt, et neiul on arukordne haigus/puue , aga ka tema on võrdne unistaja eakaaslastega. Unelmaid ei tohiks röövida mitte kellegilt! Mitte keegi ei tea ju, mis toob homme. Ja olen see nädal juba öelnud, et homme võib olla hilja. Unistame ja elame täna, praegu ja kohe. Las olla unistus tibatilluke, kuid unistajale on ta suur unistus, mis aitab tal elus olla ning naeratada ja nuttagi! Siin puue ega haigus ei loe. Ja inimest, kel pole enam unistusi, peab õpetama või mida iganes taas unistama.
Nii kaua, kuni mina mäletan, kuidas mu vana unistas, kuidas ma suure naisena hakkama, seni saangi. Seda palju küll tänu iseendale, kuid toetuspunkt on siiski sügaval mu sees olemas.
Olgem siirad!
Nutkem!
Naergem!
Tundkem emotsioonidest siirust!
Leidkem igas mures üks pisikenegi rõõm!!
Koksisime hommikul Maarika pool (ööbisin pärast Mari - Liisi sünnipäevapidu Maarika, kes päästis mu sünnaale päässemise ära ja oli mu abistaja üle pika aja. Aitäh selle eest talle!) pühade mune. Maarika pistis muna mulle pihku ja hoidis/juhtis mu kätt, kui koksis oma ja Maku muna minu muna vastu. Munapurustamise võistluse võitis loomulikult Maku. :)
Ma ei teadnudki, et saan omaenda peos hoida muna ilma, et seda katki pigistaks või maha viskaks :) ;) :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar