Reede, november 02, 2012

Hinged meile ja meis...

Küünal. Õli/küünelakk. Jaanuar 2010

Loodan, et paljudes kodudes põleb täna küünlad...
Arvan, et see maal meeldiks papale ja vanaemadele, kõigile, keda enam ei ole... aga võib - olla nende hingedele meeldib... Me ei tea ju tegelikult, mida teevad või kus on hinged pärast inimese surma... Vaevalt, et hinged loevad blogisid, kuid jällegi me ei tea ju seda tegelikult...
Nooremana kartsin hingede teemat. Ausalt.Oli kõle. Oli kogunisti vastik... Inimesed ei saa uskuda seda, mida ei ole olemas...
Mida aeg edasi, seda enam usun, et on olemas midagi sellist, mida me ei näe ega taju, või lihtsalt ei soovi osata näha ega tajuda... Meil on iseendaga nii palju tegemist, et õppida tundma omaenda hingi. Oleme isekad... Ja nii see ongi :)
Meil ei jää sageli aega tajuda/õppida tundma/mõista teisi elavaid hingi... On ju nukker.

Üks mõte veel.
Elage nii, et kunagi ei jääks üksinda... Et kord oleks ikka meie/teie hingedel keegi, kes mäletaks meid ning süütaks küünlad, ootaks meid taas koju... Et meie hingedel oleks keegi, keda nähtamatult hoida ja olla kaitseingel...

Ma tegelikult ei ole täna üldse nii kurb nagu tunduda võib. Päriselt ka. :)

Rõõmustab seegi, et perevägivalda avastatakse kaks korda rohkem kui varem. Tänane uudis, mis jäi kõrvu. Isegi naabri avaldusega algatadakse asja - selge ju on see, et ohvril on avaldust kirjutada raske, suht võimatu. 

Kommentaare ei ole: