Laupäev, november 17, 2012

Kell on nii vähe alles, kuid väljas on juba pime... Huvitav, iga novembris on rohkem  pime, kuid  sellega  ei harju mitte kuidagi... ega kunagi... See on kummaline. Kevadeti ollakse harjunud, et läheb valgemaks ja kõik on kuidagi loomulikum...

Minu elus 45 sügis... Inimene vist ei mõtlegi mitmendat sügist või suve või talve või kevadet ta elab... Aastaajad tunduvad nii igavusena, lõpmatud - mida nad ka on. Mina mäletan sügisõhtuid, kui plikana  istusin nukrana ning mõtlesin elu üle järele ja - teadsin ometigi, et kõik  on hea, et pimedus ei loe...

Kommentaare ei ole: