Reede, detsember 18, 2020

  Sind ei ole enam... Ei, pigem lähed sinna, kus sinu lapse- ja lapselapselapsed sind ei näe, kuid sina valvad ikka neid... Jääd laste südametesse oma naeratuste ja manitsustega...

Minul on ka kurb... väga kurb... 

Jäi  palju rääkimata... Jäi palju mõistmata... Kuigi usun, et mõistsime siiski väga hästi, et me mõlemad armastame oma lapsi. Lihtsalt me oleme olnud mõlemad kaks isemoodi kanget naist ning seepärast ei suutnud paljust rääkida ega ühist keelt - meelt leida. Tean, et püüdsime... Usun ja loodan, et viimastel aastatel saime teineteiselt palju paremini aru. Sõnadeta... 

Olen ammu aru saanud - esimesel kohtumisel üle 31 aasta tagasi juba sain aru, et väga raske on olla puuetega minia. Minia on olla üldse päris keeruline.  Puuetega exminia... on veel keerulisem.  Ja kui veel elu sassis, siis ...  Ja kui ühiskonnagi poolt polnud ühtegi ühtset head  ja valutumalt lahendust... Vaatamata lahkhelidele leidsime kahekesi kuidagi enda moodi parima ... Mina usun küll nii... Usun ammu nii...

Viimane kohtumine sinuga septembris jääb mulle kauaks - kauaks meelde...  Me olime nagu ühisel meelel... 

Olen tänulik, et olid super vanaema me lastele 💓

Olen tänulik, et võisin sinult mõndagi õppida... Jääd mu südamesse ...

Kommentaare ei ole: