2020 üle võlvi aasta - 2 üle võlvi lugulaul

21. augustil oli selle aasta  (võib - olla elugi, kuigi lennukitega olen ikka sõitnud)  kõrgeim hetk. Langevarjuhüpe Kaidoga.

Need hetked taeva all mõtestasin kogu elu ümber - kiirus on nüüd hoopis teise tähendusega, kui olin harjunud... Vabadus ja vaikus ka... Ma ei kahetse ealeski, et valisin tatraputru söömise asemele langevarjuhüppe, kuigi tegu tundub praegugi hullumeelne. 

Järgmine päev pärast hüpet käisin Kuimetsa koopas - ühte koopa mahtusin ratastooliga ilusti. Sellest reisipäevadest ma ei olegi bloginud... Ausalt öeldes, mulle ei meeldinud nö maa-all, kuigi nägin ilusti maad, aga siiski oli põnev ja võluv ... 

Sain aru, et olen piirideta...  

Taevas tundsin palju rahulikumalt. Hing oli vaba. 

Suvel tundsin vabadust kuue järve ääreski. Ujudeski. Vees olles. Ma ei mäleta suve, kus olen niipalju ujunud järvedes. Suvitasin lihtsalt. 

Sai palju ringi sõita.  Isegi  laevaga Emajõel. See laevasõit oli ammune unistus...

Näitusi oli ainult kahes linnas - Türil juulis ja Elvas veebruaris

Maalisin ja joonistasin 8 tööd.

Minu meelest on seda piisavalt palju. 

Pluss pooleliolevad tööd...

Päris palju suutsin elamist ilusamaks teha. Roheline köögimööbli sain ka.

3. üle võlvi lugulaul tuleb homme kindlasti veel. Aasta on olnud tõesti hullumeelne. Meenutusi jätkub...