Hiljuti sirvisin puht juhuslikult vanu märkmikke... Ühes leidsin ühelt lehelt pooleli oleva luuletusi: keegi ei ela minu elu...
Meenus praegu.
See oli kirjutatud umbes 23...24 aastat tagasi...

Ma pean oma elu elama.
Kõik peavad oma elu elama.

Veel oli märkmikkes hästi palju üksindust kirjutatud.
Kuid mul olid inimesed ümberringi.
Nüüdki särades paljudele headele inimestele ja ka iseendale tunnen tihti, et olen siiski lõpmatult üksinda. Isegi mitte füüsilises mõttes, rohkem hingeliste ja mõistmiste mõttes...
Saatus
või mis asi see on...

Kuid vahetevahel on tunne, et enam ei jaksa...
Mida ei jaksa...
Sellele polegi vist vastust...