Laupäev, juuli 22, 2017

Mõtesähvatus uuest teenusest

Oi jummal, kui hea oleks poodides käia, kui neis sõbralik uus teenus - lapsevankri lükkaja. Seda emadele - isadele, tädidele - onudele ja vanavanematelegi, kes ise on ratastoolis. Sest isiklik abistaja lükab ratastooli ning tegeleb ostude korvi panemisega, ja kui veel lapsevanker ka - siis läheb veidi keeruliseks tal...  kuid mitte lootusetuseks...
Tänane väga hea kogemus Anne selverist 😉 Kristi, kes seal teenindusjuht ja minu isiklik abistaja, jooksis kohe meile appi, kui läksime Hanna ja pisi Silveriga sinna ostlema. Silver oli vankriga. Kristi sõidutaski Silverit poes meie kõrval.
Selline märkamine võiks olla igas poes. Sellist vaadepilti juhtub üliharva, usun,  kui ühes ratastool ja lapsevanker poes isiklikul abistajal korraga lükkada. Siis oleks super meeldiv, kui keegi töötajatest tuleks lapsevankrit lükkama. See teeks teeninduse veelgi paremaks. 
Alati ei peagi teenindajal olema isikliku abistaja kogemust, et märgata, kus on abikest vaja. 
Mina olen aastatega tähelepanud, et minu isiklikkel abistajatel suureneeb ja kasvab tähelepanuvõime. 
Aga Kristi oli täna tõesti teenindusjuht, mitte minu isiklik abistaja. Ta oleks võinud ju abistamisest keelduda. 
Loomulikult oleksime - mina ja ia Hanna - hakkama saanud. Sest oleme ennemgi pisi Silveriga koos poes käinud.Õues on parem ratastooli ja lapsevankrit kõrvuti lükkada.

Omal ajal sai nii käia kõikjal eksmehe ja oma lastegagi...

Ikka ja jälle pean ütlema, et ligipääs elule ei alga üksnes kaldteedest ega liftidest ega muudest vajalikkest asjadest, isegi mitte IAT-st või muustki, vaid  inimese märkamisest...


PS Sageli on kaupade kastid riiulite vahel. Mine siis mööda ratastooliga, kust tahad, kuid läbi ei pääsegi. Olen hakkanud poode valima poode, kus vähem kaste jalus. 
Mingi arvestamine inimestega peaks siiski olema kastide äris. 😋😉

Kommentaare ei ole: